Korter asub üsnagi uues majas ja ehkki omaniku stiilieelistust nähes tahaks selle kohe paigutada mõnda Tallinna trendikasse linnaossa, valis ta teadlikult Pirita. Paiga, mida ta lapsest saadik hästi tunneb ning millele kauni liivaranna lähedus lisab mõningast hedonismi ja luksust, mida Põhja-Tallinnal – mere lähedusest hoolimata – pisut napib.
Kolmetoaline korter on vaatamata vaid ühes suunas avanevatele akendele valgusküllane ja ka selle pimedam osa on hästi lahendatud. Seal asub avar vannituba ning katuseaknaga kabinet, köök söögilauaga jääb valgema ja pimedama poole piirile ning suurele aknale kõige lähemale on elutoas paigutatud lounge’ilik ala diivanite ja tugitooliga.
Puit kui ajastu definitsioon
Äsja valminud korterelamus ruumiplaani muuta polnud vaja, küll aga tuli pisut siluda korteri kõige suuremasse seinapinda projekteeritud erinevaid tasapindu ja soppe. Puittahvlitega kaetud sein on esiteks ajastu märk ning selle saamine oli peremehe soov algusest peale. Teiseks andis see aga hea võimaluse üsna väikses ruumis suure ühtlase ja efektse pinna loomiseks, mille sisse on peidetud nii vannitoauks kui ka esikukapp.
Päris õige värvitooni leidmine võttis mõnevõrra aega ning viimast korda värviti sein üle kohapeal, kus selle õige toon aknast langeva valguse käes näha oli. Suvepäikesega helgib seinalt vastu pisut punast – ajastutruu värvi saamine õnnestus seega perfektselt.
Mööbel laseb puidu ilul esile tõusta, kuid mitte ainult. Mati puidu kõrval on ka palju läikega pindu. Küll mitte peeglitena säravaid, kuid just selliseid, mis aknast langevat valgust peegeldades ruumile elegantsi ja kergust lisavaid. Materjalide ning erinevate pindade rohkus hakkab silma alles kõike lähemalt uurides, erinevad viimistlusmaterjalid ja tekstuurid loovad lihtsalt nii tugeva tervikuna mõjuvad pinnad.
Disainiklassika paraad
1950ndate lõpus ja 1960ndatel sündis palju tänaseks disainiklassikaks saanust – näiteks Eero Saarineni söögilaud ja toolid köögis – ning mööbli ja valgustite valikul ongi võimalusel eelistatud originaale. Diivanid on küll uued: Oot-Oot Stuudio kollektsiooni kuuluv Cosmo on vaid mõne aasta eest disainitud, autoriteks Joonas Torim ja Marko Ala, teine on 1950ndate diivani koopia.
See korter pole siiski ajakapsel, selles on 21. sajandi kergust ning luksuslikku mugavust, näiteks rohmaka televiisori asemel sõidab laest alla kinoekraan. Elutoast pääseb edasi Pirita ranna männilatvadele ja õhtupäikesesse vaatavale terrassile. Suvel on see väga mõnus ja privaatne koht, mis omandab mõneks kuuks aastas elutoa
maine.
Pehmem magamistuba
Magamistuba pärineb küll samast ajastust, ent on ometi luksuslikum ja monokroomsem puhaste ning tugevate värvidega elutoa ja kabineti kõrval. Ruumile lisavad luksust valitud materjalid – seinu katab siiditapeet ning põrandal olev vaip on nii pehme, et astudes vajuvad jalad sellesse. Peeglid, mille magamistuppa paigutamine on alati keeruline ülesanne, mõjuvad voodi peatsi kõrvale paigutatult väga glamuurselt ja šikilt. Õigeid vanu öökappe Toomas Volkmann siiski ei leidnud, need valmisid tema enda jooniste järgi eritellimusel.
Nii mõnegi mööblieseme leidmine osutus isegi veebipoodides profina surfava Volkmanni jaoks keeruliseks, lihtsam oli täiusliku tulemuse saamise nimel mööblijoonised ise teha
ning asjad valmistada lasta. Nii ongi tema jooniste järgi valminud ka kogu kodukontori sisustus ja vannitoamööbel koos seinapeegliga.
Valgustite puhul aga seda teed minna ei saanud, ent kõige keerulisem ei olnudki lõppkokkuvõttes tekstiilist varjuga vintage-lampide leidmine – magamistoa valgusti kuppel ei jõudnudki tervena oma uude kodusse ja tuli asendada. Nii korteri peremees kui ka Toomas Volkmann tõdevad, et suurim väljakutse oli leida magamistoa- ja vannitoamööblile õiged kapinupud, neid lauamängudest tuttavaid nupukesi meenutavaid väikseid detaile jahiti paar nädalat.
Tähelepanu detailidel
1960–1970ndate keraamika on Toomas Volkmanni erihuvi. Mees on selles valdkonnas saanud heaks asjatundjaks ning võib julgelt internetipoodides ostelda, teades eksimatult, kuidas pildilt nähtud ese käes või riiulil tundub. Enamik selliseid aardeid on leidnud endale koha kodukontoris raamaturiiulil.
Kohe välisukse kõrvale jääv kodukontor on põneva lahendusega ruum, kus seintes aknapindu polegi – on vaid laeaken, mis annab üllatavalt palju valgust ega lase n-ö kapis olemise tundel tekkida. Ruumil pole ka ust, ukseava raamib esiku poolt vaadates puittahveldis ning kabinetti astumine on justkui pildi sisse minek, kus valitsevad pisut teised värvid ja mustrid.
Seda efekti suurendab ühesugune tapeet kõigil seintel – taas klassikaline lahendus 1960ndatest, mida tänapäeval vähe praktiseeritakse. Kõike seda vaadates tekib tunne, et üdini stiilipuhta, ent siiski mitte disainimuuseumi või filmistuudiot meenutava kodu loomine on väärt asi, mida võiks sagedamini praktiseerida.
