Eve Arpo uuris Peeter Pere Arhitektidelt, kuidas projekt valmis.
Milline oli teile antud lähteülesanne? Kui vaba te lahendusega edasi liikumisel ja detailide puhul olite?
Tulemuseks pidi olema äge «arhitektuuripurakas». Siinkohal suur kiitus tellijale julguse ja usalduse eest. Vabadus oli peaaegu absoluutne, koostöö laabus hästi ja detailides olime samuti mõistlikult vabad.
Milliseid ideid veel arutasite ja kaalusite, mis laualt läbi käis?
Pakkusime välja kolm varianti: eraldiseisev lihtne futuvormiline lahendus, vertikaalne nelja tasandiga torn ja vana saunaga seotud, seda embav ja selle kohal hõljuv uus saun. Kaalusime nii- ja naapidi. Otsus on valmiskujul näha. Kaalukausil oli kõva konkurendina tornivariant, kuid selle funktsionaalsus tekitas küsimusi. See määraski lõppvaliku.
Tutvustage palun hoonet ümbritsevat keskkonda ja konteksti.
Sauna laiendus sai paigutatud põllule, kuid seal oli pererahval istutusmaa, nii et sellega läks kehvasti, ja servapidi kuivenduskraavi – ka sellega läksime libedale pinnale. Kraavil oli veel omakorda kaitsetsoon, mis lisas paberitööd. Lõpp hea, kõik hea – kaitsetsooni enam ei ole, see oli jäänuk nõukogude ajast. Saun on püsti ja mine tea, ehk on põllumaa nihutaminegi viljakusele hea.
Olete otsustanud luua vastanduse: talusaun versus selle vormi imiteeriv ja jätkav metallümbris, kus hoonemaht on täielikult avatud või kaetud suurte klaaspindadega, vana saunahoone aga varjab oma sisemust ja loob salapära. Poeetiline töö. Kuidas see idee tekkis ja arenes?
Vana ümberehitatud suitsusaun oma arhailisuses oli lahenduse katalüsaator. Eraldiseisvad uued mahud oleksid vana hoone veidi nukrasse seisu pannud. Nii tekkiski idee sõna otseses mõttes peale ja juurde ehitada, st vana ja uus samasse kesta pakkida. Kahe sauna vahele jääv tühi mittesaun, aatrium, seob ümbritseva maastiku, taeva ja vanad hooned kogu saunakompleksi lahutamatuks osaks. Erinevaid kihistusi sai väikesele majale oi kui palju.
Peale arhailise saunahoone mahu kordamise ja vana hoone uue kaitsva varju alla võtmise mängis taluhoone katusematerjali suurelt välja. Rääkige palun lähemalt valitud materjalidest.
Plekkidega majad on ikka armsad olnud. Lusthoone eestiaegne maja oma valtspleki ja liistutatud seinaga on jõuline tegija, millest oli hea kinni võtta ja jätkata, interpreteerides juba olemasolevate materjalide ja võtetega ning lisades uusi. Metallpind pole saunamajades kasutust leidnud, see on paras intriig, kuid õnneks tellijatele selline valik sobis. Lisaks vuugi, valtsi, raamide paigutus – kõik kokku on üks äge rütmimäng, millele lisasime betooni maitseks juurde.
Siseruumis oli kaks poolust: tume, suitsusauna mekiga koopalik leiliruum ja plahvatuslikult avar, ümbrust endasse imev ja kerge lustiliku järelmaitsega kaminaruum.
Vihtu saab maja katusest läbikasvavatelt kaskedelt kohapealt võtta.
Tutvustage palun valguslahendust. Mulle jäid silma piki murdepunkte paigutatud valgustid, mis annavad hoonele visuaalselt kergust ning eraldavad seinu katusest.
Illumineerimine oli lähteülesande oluline osa. Saunamaja erinevate nurkade all olevad pinnad ja plekkpaanidega viimistlemine lõi loogilised eeldused vuukide ja servade ärakasutamiseks. Natuke tähistaevast meenutavad rombikujulised avad lisavad omakorda valgusmängule iseloomu.
Kui pikk on selle hoone eluiga?
Saunad pole väga pikaealised. Loodan, et see saun on.
Milline võiks saja aasta pärast olla järgmine kihistus kompleksil?
Tsink ja alumiinium on ajas muutuvad materjalid. Nende muutuste kulgu ei julge praegu ennustada. Ju see maalili-semaks muutu.
Saunakompleks Märjamaal
Arhitektuur: Peeter Pere Arhitektid (Peeter Pere ja Eve Kadelauk)
Interjöör: Peeter Pere Arhitektid, valmimisel
Projekt: 2015–2017
Valminud: 2017
Ehitaja: BauEst OÜ
Vana saun: 23 m2
Uus hoone: 57 m2
Hoonealune pind: 232 m2
