Soklikorrusel asuv üürikorter ei kõla tõtt-öelda kuigi õdusalt, kuid Kadrioru maja iseloom tuleb kohe uksest sisse astudes nähtavale. Suviselt helge ja elegantne maja ei muutu rusuvaks isegi mitte keldris. Aknad on soklikorruse kohta üllatavalt suured ning paiknevad ruumi suhtes nii madalal, et ei teki keldris viibimise tunnet, kus valgust immitseb vaid paarist aknaavast lae all.
Kõigest 32ruutmeetrine korter mõjub vastupidistelt kõikidele ootustele nagu vaikne muretu pelgupaik, kuhu end argisagina ja rutiini eest peita. Esimene vaade, mis Annika Lillele korterit vaatama minnes avanes, polnud sugugi nii helge. Kuna omanik soovis selle pinna kindlasti välja üürida ja mitte liiga suurt investeeringut teha, muutusid peale valge värvi peamisteks töövahenditeks loovus ja uuskasutus.
«Kui ma esimest korda madalasse ja umbsesse keldriruumi sisenesin, imbus lillakaspunastest kipsiga kaetud seintest kopituse ja rõskuse lehka. Niiskusest hallitas kips nii seinas kui ka laes,» meenutab sisearhitekt. Kuna maja tänavapoolsele fassaadi ette ei saanud drenaaži rajada, hakati otsima alternatiive ja õnneks avastatigi, et loodud on spetsiaalne niiskust tõrjuv sisetöödeks mõeldud krohv. Kipsplaadid kisti maha ja sein kaeti krohviga, kohati igaks juhuks isegi seitsme kihiga.
Värviga suuremaks ja kõrgemaks
Vana, väärikas ja muidu hästi renoveeritud maja eeldas lugupidamisega lähenemist ka keldrile. Uued seinad kaeti kipsi asemel lubikrohviga ja värviti lubivärviga valgeks. Ühest küljest muutis see ruumi helgemaks, teisalt annab see üürnikule oma asjadega sisse kolides võimaluse ise ruumi karakterit kujundada.
Kuna lae kõrgus on korteris vaid 2,3 meetrit, otsustati ebatasasusi mitte kipsi alla peitma hakata ning kõrgust kaotada. Visuaalselt kõrgema ruumi loomiseks on korteris vaid üks rippvalgusti, kõik teised on pinnapealsed. Vaid duširuumis tuli lage ventilatsiooni peitmiseks pisut madalamale tuua. Kütte paigaldamisel otsustati visuaalselt puhtama mulje jätva põrandakütte kasuks, hubasust lisab paigaldatud väike ahi.
Ka põrand on hele. Et ruumi avarust juurde tuua, langes valik valgeks õlitatud ühelipilise saare laudparketi kasuks. Ruumi kõrgus, täpsemalt selle puudumine, oli üks peamisi teemasid, millega Annika Lill iga valikut tehes arvestama pidi. Korterile ei saa kontsadega kingi jalga panna, et ta pikem ja sihvakam näiks, töötada tuleb sellega, mis korteril «seljas» on.
«Köögimööbli ülemised kapid said seinaga sama tooni, et luua taotluslikult mulje kõrgemast ruumist,» kirjeldab Lill. «Tööpinnatagune sein ja alumised kapid on tumedad, et tuua tähelepanu madalamale.» Köögimööbel valmis sisearhitekti enda jooniste järgi ning vaatamata väikesele pinnale, õnnestus ära paigutada kõik vajalik ja seda visuaalselt rahulikkust säilitades.
Elavust lihtsate vahenditega
Et valgesse ruumi elavust tuua, valiti valgustid ning pistikupesad ja lülitid musta värvi. Kogu muu meeleolu tuli luua võimalikult vähese mööbli, tekstiilide ja kunstiga – asjadega, millega on üürikorterisse lihtne sisse kolida ja mida on sama lihtne ka lahkudes kaasa võtta.
Ühetoaline korter jaguneb visuaalselt eraldatud esikuks ja üheks eluruumiks, mis tinglikult köögiks, elu- ja magamistoaks jaotatud on. Ainus uksega eraldatud ruum on duširuum-tualett. Kui magamistuba lahutab esikust remondi käigus sisse ehitatud garderoobikapp, mille otsaseinaks on elutuppa avanev riiul, ei soovinud Annika Lill magamis- ja elutuba millegi massiivsega lahutama hakata, kuna ruum oleks avaruses kohe kaotanud. Elu- ja magamistoa piiril on nüüd kerge kardin ning madal telerikapp, teisest küljest lõpetab elutoa mõtteliselt söögilaud.
Abakhan Fabrics tundub selle korteri põhjal olevat üks lõputu varalaegas, mõlemad kardinad on leitud sealt, rahakotti märkimisväärset auku jätmata, samuti söögilauatoolide uus kate, mis neil interjööri paremini sobituda aitab. Iga kangatükk, detail, mööbliese selles korteris tahaks justkui tõestada, et väike tagasihoidlik üürikorter ei tähenda, et kodust ei saaks luua meeldejäävat ja meeldivat interjööri.
