Tollest ajast peale on ta pidanud meistri, dotsendi, professori ja tootedisaini osakonna juhataja ametit. Ta on koos Matti Õunapuu, Arvo Pärensoni, Hugo Miti ja Raimo Sauaga loonud ka disainibüroos MaDis üle paarisaja tooteprojekti ning teinud aastaid viljakat koostööd Ristomatti Ratiaga.
2002. aastal võitis Heikki Zoova Muhumaale projekteeritud ja ehitatud energiasäästlik eramu Eesti Sisearhitektide Liidu (ESL) aastapreemia ning aja jooksul on mees projekteerinud lisaks üle paarikümne maja. Seoses uue maja valmimisega on kunstirahvas jälle ühe katuse all. Heikki Zoova õpingute ajal oli kooli peahoone Tartu maantee alguses, aga osa õppetööst toimus ikkagi mujal linnas. Näiteks foto- ja siiditrükitöökoda, mille toona õhtuses osakonnas tootedisaini tudeeriv mees ehitas, asus tollase nimega Säde, praegusel Pühavaimu tänaval kütteta ruumides.
«Siiditrükk kui salapärane paljundustehnika oli nõukogude kontrolli silma alt väljas ja seega saime teha väga ärksaid plakateid ning muid trükiseid. Siis hakkasin igasuguseid trükitehnoloogiaid endale selgeks tegema,» mainib tollane meister, kelle eriti kõrge tasemega diplomitööd – poolautomaatse käsi- ehk siiditrükipingi disaini ja rakendamist toona ka tunnustati. «Samas hakkas mind huvitama konstrueerimine ja olen seda ainet aastakümneid õpetanud,» lisab Heikki Zoova.
Mis selle aja jooksul muutunud on?
1980. aastast praeguseni on palju muutunud. Eriti tehnoloogia. Ja ka tudengid. Tänapäeval on teised võimalused. Vaatan, kui kiiresti ja osavalt õpitakse ära 3D-projekteerimine ja -renderdused. Aga entusiastlikult oma eriala ülimaks pidamist, nagu tol ajal, enam pole. Meie arvasime, et disain on enneolematu, olime idealistid ja eks disaingi oli oma olemuselt idealistlik. Meie tegevuse tulemus pidi maailma paremaks muutma, ja see teadmine oli iga (toote)idee esmane käivitaja. Meie jaoks oli oluline maailma muutmine. Bauhausi filosoofia kohaselt kasvatab korrastatud, funktsionaalne ja esteetiline keskkond ka õnneliku inimese. Paraku tulid Euroopas tapatalgud ja seal varises kokku usk ideaalse maailma loomise võimalikkusesse, aga siin, raudse eesriide taga, meie selliseid hoovusi ei tajunud. Tänu Bruno Tombergile võtsime Bauhasi ideoloogia ja disaini põhiprintsiibid entusiasmiga üle. Praegu on disaini roll sageli olla pragmaatiline müügiedu kasvatava lisandväärtuse loojana.
Meenutan sageli lauset, et kui disainer saab ülesandeks konstrueerida triikraua, on tulemuseks kortsumatu riie. See disainerit käivitav idealism on siiski õnneks püsima jäänud ja peegeldab disaini olemust.
Kolm disaini aluskivi – funktsioon, konstruktsioon ja tehnoloogia – jäävad. Kui need on leidnud ideaalse kooskõla, tajume me seda eset ka ilusana, disaini kvaliteedina. Kui üks neist lonkab, tunneb inimese silm selle tavaliselt ka kohe ära. Arvan, et selle kogemuse oleme saanud aastatuhandetega, suheldes materiaalse maailma ja ümbritseva keskkonnaga. Kusagil sügavas sisemuses on teadmine, kuidas üks või teine materjal ja konstruktsioon toimib, me tajume seda. Näiteks kui tool pole istutav, pole see meie silmis ka ilus.
Disaini mõõt on inimene, nii füüsilises kui ka tunnetuslikus mõttes. Mõõdame hetkega ära, kas asi on hea.
Ideaalis kujustabki disainer ühteaegu ilusaid ja otstarbekaid asju. Olete disaininud köögi- ja olmetehnikat, lennukite reisijaistmeid, lauaarvuti ja palju muud. Pärast Muhu saarele energiasäästliku maja, mis sai ESLi aastapreemia, ehitamist olete projekteerinud arvukalt selliseid elamuid. Miks vahepeal suunda muutsite?
Olime selleks ajaks grupiga MaDis ehk koos Matti Õunapuu, Raimo Saua, Hugo Miti ja Arvo Pärensoniga disaininud Venemaale Tupolevi lennukitehasele ja Soome Helkama kontsernile kõikvõimalikke asju. Alguses tegutsesime Arsi Kujundustööde Ateljees, aga vabamate võimaluste tekkimisel asutasime oma stuudio MaDis – tuletasime selle sõnadest «mahuline disain». Kuid siis kerkis mul eetiline tõke, kui ma kapitalismi saabudes nägin, et alati ei pruugi disain teha maailma paremaks, vaid vahel kipub hoopis probleemide lahendamise asemel neid juurde tekitama ... Hakkasin keskkonna, ökoloogia ja teiste selliste teemade vastu huvi tundma ning lugema Victor Papanekit, kelle retrospektiiv on muide praegu avatud Vitra disainimuuseumis.
Papaneki provotseerivalt iroonilise tõdemuse «Maailmas on vähe elukutseid, mis on kahjulikumad kui tootedisaineri oma – ettepoole jäävad armeekindralid ja graafilised disainerid» mõjul otsustasin sellest keskkonnast ära minna ja energiasäästliku maja väjamõtlemine oligi nendest tunnetest kantud, et oma kogemusi ja teadmisi materjalidest jms rakendada.
Projekteerisin puitehitise lõunapoolsele küljele kahe korruse kõrguse topeltfassaadi – suure klaaspinna, kuhu peaaegu hommikust õhtuni paistab päike – ja selle taha soojust salvestava saviseina. Selles olevate avade kaudu pääseb õhk ringlema ja kütab siseruume. Päike kütab ka maja vee soojaks.
Üks vaatepilte, mis pani mind toona tegutsema ja mida näeb praegugi maal ringi sõites – tohutud küttepuude virnad. Kui kavandasin energiasäästlikku maja, pidasin peale keskkonna silmas minu enda energia – väärtusliku aja säästu. Aeg näitas, et päikeseenergia rakendamine, ilmakaarte järgi orienteeritus ja eri funktsiooniga ruumide paigutus õigustasid end. Samuti sain Muhu majas rahuldada oma disaineriego ja ise välja mõelda ning teostada kogu mööbli, valgustid ja vaibad.
Aga tapeedid jäid seekord tegemata?
Tapeeditegu jääb eelmisse sajandisse. Trükkisin siiditrükis Tammsaare majamuuseumi tapeedid, mis näevad veel siiamaani head välja. 1978. aastal polnud meil ju mitte midagi saada. Rahvakirjaniku 100. sünniaastapäevaks tehti Kadriorgu tema majamuuseum, aga kuskilt polnud võtta ajastukohaseid tapeete. Sondeerisime seinu ja nuputasime, millised tapeedid võisid Tammsaare eluajal olla, saime fragmendid kätte ja taastasime neist rapoorid, korduvmustrid, ning hakkasin leiutama-ehitama tehnilisi vahendeid, et tapeete trükkida. Hiljem tegin ka Kurgjale Carl Robert Jakobsoni majamuusemisse tapeedid. Ja oma koju. Mulle meeldis tol ajal tohutult juugend ja kuna õnnestus saada üks William Morrise raamat, siis pildistasin sealt maha ja trükkisin 1928. aastal oma vanaisa projekteeritud Nõmme maja tarbeks W. Morrise ja C. F. A. Voysey kavandatud tapeedid.
Rahva huvi Muhu maja vastu aina kasvas?
Kuna sellest räägiti, käidi seda vaatamas ja nii mõnigi uudistaja mõlgutas mõtteid sellisest majast. Praeguseks olen projekteerinud üle paarikümne eramu, kus on energiasäästu vähem või rohkem silmas peetud.
Kui hakkasin EKAs tööstusdisainiosakonda juhtima, jäi projekteerimine soiku.
EKA uut maja uudistades jääb mulje, et selles hoones on eriline õhustik ja sünergia üliõpilaste ning õppejõudude vahel. Küllap on siin ka meeldiv õpetada?
Loengu ilmestamiseks on õppejõul auditooriumites väga head tehnilised võimalused. Vanas majas oli üks igavene pusimine, et sülearvuti leiaks projektoriga ühise keele. Annan disainiteaduskonnas sissejuhatust disaini, ja sel aastal on ka esmakursuslased teistmoodi – hästi avatud ja ärksad.
Me nimetame oma teaduskonna õpperuume stuudioteks. Loenguruumid ja töökojad on eraldi. Töökodades on sellised masinad, et endalgi hakkavad käed sügelema. Vahel teemegi projekteerimistunde töökoja pika laua ümber, mitte stuudios, sest mõne konstruktsiooniülesande lahendamisel on vaja kohe seda ka reaalselt proovida.
Tunnetust saabki õppida kogemuse kaudu. Ainult matemaatiliste arvutustega see ei tule, areng algab materjalide ja konstruktsioonide katsetustega. Üliõpilaste esimesteks töödeks on lihtsate esemete, näiteks tooli kavandamine ja teostamine. Muidugi õpetab meister neid masinaid kasutama, annab nõu, kuidas ühendusi teha, saagida, tappida jne. Reeglina teevad poisid-tüdrukud istme otsast lõpuni ise valmis ja tulemus on reaalselt proovitav.
Meie erialal pannakse suurt rõhku käelisele osavusele, joonistusoskusele, disainjoonistamisele, skitseerimisele. Mina nimetan seda käega mõtlemiseks.
Meie õppisime omal ajal klassikalist joonistamist ja selle kaudu esemete visualiseerimist, aga disainjoonistamisel on omad võtted, mis võimaldavad objekti näidata kõikide nurkade alt ja tuua detailid välja teistmoodi kui lihtsalt joonistades.
Paberile joonistatud mõtted on silmaga nähtavad ja siis saab kontrollida, kas see, mis oli peas, vastab ka pildina sellele ideele. Kui vaja, tuleb korrigeerida, teha natuke teistmoodi. Meie vilistlaste hulgas on terve hulk väga häid joonistajaid, nagu Björn Koop, Sven Sellik jt, kes vahel käivad tudengitele workshop’e tegemas.
Kas osakonda juhtida on paeluvam kui üliõpilasi juhendada?
Juhtimine on keeruline. Ma ei tea päris täpselt seda suurt eesmärki, kuhu disain praegu liikuma peaks. Vaatan meie eriala kui üht rongi. Mina olen vedurijuht, kelle ülesanne on vastutada, et rong sõidaks korralikult, masinad töötaksid, vaguneis oleksid rahulolevad tudengid, aga mina ei tea, kuhu need rööpad viivad ... Tehnoloogia meeletult kiirenev areng toob horisonti, mille taha me ei näe, aina lähemale ... Kui kaugele me suudame oma tulevikku ette kujutada? Tudengitega on lihtsam suhelda ja see on huvitav. Peamine on ära tunda, kes on kes ja kuidas suunata neid leidma oma potentsiaali. Aga see töö meeldib mulle.
