«Elutoa põrandale peab tulema keraamiline plaat, et õhtusöögi ja kokteilipidude ajal ei peaks kingi jalast võtma,» kirjeldab Helen Kolks ühte konkreetsemat soovi, mis peremehel talle oli. Ehkki ennast ja oma soove ning harjumusi nii hästi teadvale inimesele on interjööri luua lihtsam ja sisearhitektile jäid küllaltki vabad käed, seadis maja ise väga selgeid piire. Kuigi korterid osteti maja ehituse algfaasis ja ehituse ajal sai uue planeeringuga juba paljuski arvestada, kehtestasid kandvad seinad ikkagi oma reeglid.
Korter on kokku ehitatud kahest teineteise kohal asuvast korterist, millest ülemine on kahel tasapinnal ja sealt viib omakorda trepp katuseterrassile. Omaniku tegelik soov oli osta kaks kõrvuti korterit samale korrusele. Kuna see ei õnnestunud ning maja ise ja asukoht kesklinna piirkonda eelistavale mehele sobis, läks käiku paremuselt järgmine plaan ehk väga palju treppe ja rohkem korruseid.
Kuna ülemine korter oli kõrgem, paremate vaadete ja pääsuga katuseterrassile, oli üsna loomulik planeerida sinna elutuba ja köök. Ka sissepääs korterisse on elutoa tasapinnalt, alumise korruse uks on trepikojas küll näha, kuid see on nn pime uks, seestpoolt seda ei leia. Alumisele korrusele jäid magamis- ja külalistetuba, vannituba ning panipaigad.
Puit, looduskivi, nahk
Kuna kandev sein ei võimaldanud elutuba ja kööki ühendada, jäi köök eraldi ruumi ja söögilaud elutuppa. Treppide tõttu jäi elutoas siiski üsna vähe ruumi söögilauale. Kui on rohkem külalisi, saab laua küll pikemaks lahti tõmmata − külaliste jaoks pole ju oluline mugav pääs alumisele privaatsemale korrusele. Igapäevaselt on laud aga lühem ning ruumis avaruse säilitamiseks on selle ümber kõikidest toolidest kõige õhulisemad – viirastuslikult kerged Philippe Starcki toolid Ghost.
Kogu ülejäänud mööbel on valminud sisearhitekti jooniste järgi, ka nahkkattega diivan tehti eritellimusel Mangis.Materjalidest võidutsevadki naturaalsed. Rahulikku ja klassikalist ruumi kroonib lühter Crown, tänapäevane tõlgendus klassikalisest küünaldega lühtrist – kummardus vanadele väärtustele, nagu see uus maja keset pika ajalooga Kassisabagi on.
Trepid üles ja alla
Ülemise aknarivi tõttu on ruum erakordselt valge ja vaateid ei varja miski, nii et petlikult jääb mulje, nagu viiks trepp edasi otse taevasse. Tegelikult kulgeb selle üks haru katuseterrassile ja teine kodukontorisse ning väikesesse raamatukogusse-lugemisnurka.
Alla suunduv trepp viib aga korteri privaatsesse osasse. Kitsas trepikäik muudeti valgusküllasemaks peegelseina paigaldamisega. Kuna algselt oli korrus mõeldud eraldi korteriks, muutus seal ruumide funktsioon ja planeering kõige rohkem. Peale kahe magamistoa – peremehe oma ja külalistele mõeldud ruum – on seal ka ruumikas vannituba. Lisaks tekkisid veel panipaigad ja abiruum, kuhu paigutati näiteks pesumasin. Tänu panipaikade rohkusele valitseb kogu korteris väga puhas mulje, mida peremehe minimalismi ja korraarmastus veelgi võimendab.
Ikka ja jälle kohtub pilk Barbara Kuehne-Thompson Ligne Roset’le disainitud elusuuruses punase keraamilise jänesega, kes tuletab meelde, et siin ei võeta midagi nii surmtõsiselt, kui detailideni lihvitud interjöör arvama sunnib.
