Ehkki kogu stalinistlik hooneansambel Tartu maantee ja Lastekodu tänava vahel oli mõeldud tehase Dvigatel töötajatele (selle projekteeris aastatel 1947–1956 arhitekt A. Vlassov), pole Aleksandri korteris ühtegi vihjet industriaalsusele.
Uus interjöör teeb korteris viibides isegi mõnevõrra keeruliseks uskumise, et maja elanikest keegi üldse kunagi tööl käinud on – ehkki korterini viiv trepikoda lubab aimata, et isegi kui kõik naabrid unistavad sellisest kodust, pole neil olnud võimalust oma unistust täita. Tänava poolt terrasiitkrohviga viimistletud ja maja fassaadi detailirohkus mõjub Tallinnas lausa eksootiliselt – samal ajal on hoovi poolt avanev vaade majale olnud alati tagasihoidlikum ning sisse astudes kinnistub mulje, et tänapäeval on Aleksandri korter üks haruldane isla bonita – kaunis saar – selles kunagi nii uhkes hooneansamblis.
«Justify my Love»
Korteri renoveerimine võttis aega uskumatult kaua – kaks aastat. Tagasilööke ja aeglast tempot ei põhjustanud küll korter ise, vaid ehitajad, keda näis ebaõnn saatvat. Samas andis aeg, millega teised maja ehitavad, aega viimistleda iga mõtet ning detailideni läbi mõelda aksessuaarid, nii et sisse kolides oli lõpuks kõik tõesti valmis. Aga visioon, mis esimest korda tekkis kõrgete lagede, laerosettide ja suursuguselt mõjuvate kahepoolsete ustega (küll väga räämas) korteris ringi jalutades, õnnestus nende pikkade kuudega ikkagi ellu viia suuri kompromisse tegemata.
Tulemus on ilus kingitus pärast igavikuna tundunud kahte aastat. Korteri ruumide paigutuse muutmise järele ei näinud ei Aleksander ega Annelka mingit vajadust. Praeguse tulemuse saavutamiseks oli ruumiprogrammi mõttes vaja võtta maha vaid üks sein, et tekiks avar ja valgusküllane elutuba, ning lihtsalt vahetada omavahel paari ruumi asukoht.
Kuna peremees pole kirglik kokkaja, siis eraldi asuvat päris ruumikat kööki ta ei vajanud, pigem kohta, kus valmistada kiire hommikueine, suupisteid ja toitu serveerida, kui sõbrad külla tulevad. Samas tahtis ta, et kodu oleks paik, kus puhata ja lõõgastuda sama luksuslikult kui mõnes butiikhotellis. Otsus kööginurk kolida elutuppa ja vabaks jäänud ruum sisustada elegantse vannitoaga, kus ruumipuudusel ühestki mugavusest loobuma ei pea, sündis kiirelt. Vanast vannitoast, mis polnudki kuigi väike – ehkki ilma aknata –, sai ruumikas garderoob ja vannitoast eraldi olnud tualettruum säilitas oma funktsiooni ja koha, muutudes külaliste tualetiks. See kõik tiirleb ümber avara esiku, kuhu sisse astudes jääb elutuba vasakule ning privaatsemad ruumid paremat kätt.
«Express yourself»
Aleksander on Madonnat imetlenud alguses laulja ja hiljem fenomenina ajast, kui ta käis algklassides. Aastate jooksul kogunenud raamatud ja plaadid täidavad elutoa riiulid, fotod seintele telliti ja raamiti aga alles seda korterit sisustama hakates. Peale piltide leiab korterist ka vihjeid Madonna muusikavideotele, näiteks krutsifiksi magamistoast kapile asetatult ning sarved köögiseinalt.
Kus mujal siis oma huvisid veel väljendada, kui mitte oma kodus? Korteriomaniku kirg reisida ja maailma avastada on ehk pisut Madonna varju jäänud, kuid mõnda aega korteris viibides hakkavad just eksootilised esemed domineerima. Nende seas on Malaisiast leitud ja imekombel pagasis kaasa toodud kapp diivani kõrval, hõbedased pardid Kambodžast, linnupuur Tallinna–Helsingi ristluslaevalt, kus see tegelikult ajutiselt dekoratsioonina kasutusel oli, loomanahk Lõuna-Aafrikast.
Ei Annelka ega Aleksander kirjeldaks ennast ise ilmselt kunagi aardeküttidena, ent ometi on nad avatud silmadega maailmas ringi vaadates leidnud aksessuaare, mis toovad korraga välja nii peremehe huvid kui ka rõhutavad korteri elegantsi ja luksuslikkust. On üllatav, kui paljud asjad Annelka tegelikult Ikea valikust leidis – lühtrite, väärika kalasabaparketi ja pilkupüüdvate söögilauatoolide kõrval on nii Ikea diivan kui ka riiulid head rahulikud kaaslased, mis hoiavad interjööri ka siiski meie ajastus.
Üllatav on sisekujundaja avaldus, et miski korteris pole valminud eritellimusel – hoolikalt ja süsteemselt töötades oli kõik isikupärane võimalik leida valmismööbli hulgast. Lõpuks jäigi vaid garderoob kohaks, kus kumbki ei soovinud kalleid valmislahendusi. Maast laeni kõrguv klaasustega kingakapp, mis iga kingagurmaani unistuste garderoobi osa on, valmis uskumatult lihtsalt ja soodsalt.
«The Power of Good-Bye»
Tervikliku üldmulje saladus peitub suuresti selles, et Aleksander ei rippunud ühegi vanas kodus olemas olnud asja küljes. Ja ehkki tema kodu ei jäta erinevalt enamikust äsja valminud korteritest ja majadest sisustussalongi kataloogi muljet, tuleb see leidlikust uue ja spetsiaalselt selle kodu jaoks valitud vana omavahel segamisest. Kindlasti oli eelmisel omanikul raske hüvasti jätta oma kodu laerosettide ja elegantsete ustega, ent just need on vanast interjöörist ainsana alles jäänud ja loovad selle karakteri põhijoone. Originaalukseklaasidest küll loobuti ning peenema ja säravama üldmulje nimel asendati need peeglitega.
Lõpptulemus on korter, mis peegeldab väga ausalt omaniku olemust ega püüagi varjata ihalust luksusliku elu järele. Samas on see koht, kuhu sõbrad alati hea meelega külla tulevad, end samas ikkagi kunagi mitte liiga koduselt tundma hakates, muutes iga kokkusaamise kuidagi eriliseks ja isegi mõnevõrra pidulikuks. Seal elades on eriline kindlasti iga päev.
* «La isla bonita» (hispaania keeles «kaunis saar») on lugu Madonna albumilt «True Blue» (1986). Ka kõik vahepealkirjad on Madonna lugude pealkirjad.
