Raine Karp on oma nime jäädvustanud Eesti arhitektuuri ajalukku Tallinna linnahalli, peapostkontori, rahvusraamatukogu ja praeguseks lammutatud Sakala keskusega. Aga ta on projekteerinud ka muljet avaldavaid eramaju ja suvilaid, mille fotosid ja põhiplaane saab Eesti Arhitektuurimuuseumi väljapanekul uudistada.
Mida te praegu kavandate?
Pärast Eesti Projekti aega on kõik tellimused väga juhuslikud, sest kusagil äärelinnas olevasse ühe-mehe-büroosse tuleb enamik töid tänu varasematele sidemetele. Viimane suurem asi oli Tehvandi suusakeskus. Projekt valmis 2006, ehitis 2010. Kui nüüd eramutest rääkida, siis tänapäeval tellitakse igasuguseid maju. Ühele sõbrale tegin veel väiksema, kui nõukogudeaegsed normid lubasid, aga samas on mul praegu 1000 m² villa pooleli.
Kui suur on teie oma maja?
Umbes 200 m², kui ka esimene korrus arvesse võtta. Esimene korrus oli ju nõukogude ajal sisuliselt kelder. Kuna siin on nii kõrge põhjavesi, ehitasin keldri maa peale. «Keldris» paiknevad garaaž, esik, saun ning puutöökoda ja katlaruum.
Puutöökoja tegin seepärast, et minu isa oli peentisler. Tänu talle on meie maja paljuski selline, nagu see on, ehk suuresti oma kätega ehitatud. Vaid esimese korruse kiviseinad ladusid riigimüürsepad. Need on tehtud samal ajal, kui ehitati partei keskkomitee hoonet (praegust välisministeeriumi) ja mina tegin seal autorivalvet. Sealt ma meelitasingi kolm poissi siia Meriväljale müüri laduma.
Tänava poolt vaadates jätab see risttahukakujuline hoone, mille alumine silikaatkividest korrus on valget värvi ja ülemine pruunist puidust, salapärase mulje ja kohe tahaks teada, mis on nende seinte taga.
Trepp jagab hoone pooleks: ühele poole jääb büroo ja teisele elutuba, köök, magamistoad. Majas on põhimõtteliselt kaks liikumiskäiku ja mõlemasse pääseb ka igast magamistoast. Magamistoad on pisikesed nagu hotelli numbritoad, sest toona olid ju piirangud peal, aga kõigis on ka oma pesuruum. Sain projekti tehes isegi 20 ruutmeetrit juurde, aga selleks oli vaja Arhitektide Liidu ja Eesti Projekti palvekirja linnavalitsusele. Ega toona olnud keegi pahatahtlik, kuid seadused olid ees.
See lihtne ja otstarbekohane maja on ajale hästi vastu pidanud, kui arvestada, et see sai 42 aastat tagasi valmis, aga lahendused on praegugi muljet avaldavad.
Tegin nendest materjalidest, mida oli saada. Katuseaknad tulid seetõttu, et sel ajal hakkas Salvo neid just tootma. Paraku ainult lühikest aega, sest siis keelati ära, kuna pleksiklaas pidi olema strateegiline materjal, mida ei saa tsiviilis raisata. Nüüd on need ühekordsed originaalid muidugi sooja pärast Soome omade vastu välja vahetatud. Köögimööblit on vahepeal paar korda uuendatud. Praegu on Puustelli toodang, ja tellitud 1990ndatel, kui siin teisi köögifirmasid eriti polnud. Aga kõik köögi laeriiulid olen ise teinud.
Kes on nende võluvate, koridori ühest otsast teise ulatuvate raamaturiiulite autor?
Minu isa. Tema tehtud on maja kõik suuremad puidutööd. Ega mina mingi tisler ole. Riiuliga saan hakkama ja masinad on ju töökojas alles, välja arvatud freespink, mis ma maha müüsin. Tükk aega nuputasin, kuidas seda laudseina viimistleda. See on puitsõrestiksein: Soome pappi ja tapeeti ma ei tahtnud ja siis mõtlesime papsiga need profiilid välja ning ise freesisime kõik lauad. Omajagu aega kulus õige värvitooni leidmisele. Toona käisime talviti Haanjas suusatamas ja ööbisime Plaanil ühes vanas talumajas, kus ehe palksein oli aastatega tumepruuniks tõmbunud. Vaatasin, et see on väga mõnus toon, aga siis polnud poest võimalik peitsi saada.
Õnneks olid mul Standardist kliendid. Tol ajal oli sotsialistlik naturaalmajandus põhimõttel «käsi peseb kätt». Siis, kui ma seda maja tegin, oli ju raamatute aeg. Praegusel internetiajastul ei osta suurt keegi enam raamatuid. Riiuleis on meil raamatud jagatud teemade kaupa: ilukirjandus, arhitektuur, (sõja)ajalugu ja kunstiraamatud. Alumistel riiulitel on nn standardsed köited, ülemistel kõik «mittegabariitsed» kunstialbumid jms.
Kui peaksite praegu endale elamu projekteerima, millise te teeksite?
Vaadates oma maja, siis kui peaksin praegu ehitama, ei teeks seda silikaattellistest ega puitvälisvoodriga. Ma ehitaksin praegu ikkagi niisuguse maja, mille heaks ei peaks pärast valmimist järgmised 30−40 aastat suurt midagi tegema.
Mitmes kodu see teil on?
Teine. Enne elasime Pelgulinnas ja kohe pärast sõda sai isa üle 2000 m² eramukrundi. Siis polnud veel kehtestatud 600 m2 seadust. Tookord tegi isa ka ise projekti. See on armas maja, kuid isa polnud ju arhitekt. Ema rääkis pärast, kuidas isa mõtles maja välja ja keegi arhitekt aitas vormistada.
Suur, korralik maja. Ma olen nüüd seda arhitektina hinnanud: mõnes mõttes on selles kõik omal kohal, aga üks huvitav asi jääb silma, sest absoluutselt puudub vajalik santehnika ja vannituba, samuti pole sauna. Kuidas siis inimesed pesid? Köögis oli vaid kauss ja eraldi pesuköök, aga samas, elutuba oli 24 m² ja söögituba suur.
Isa pidas seda krunti kaua − ma olin keskkooli viimases või eelviimases klassis, kui ta lõpuks selle ära andis. Aga ihalus oma majast jäi. Kui ma olin kunstiinstituudi lõpetanud ja tegin natuke nn haltuuratööd ning selle eest natuke teenisin, hakkasin otsima varianti, kuidas saaksin oma maja ehitada. 1960ndate keskel anti Tallinnas välja määrus, et linnas enam eramukrunte ei jagata. Tol perioodil vaadati eramajade mehi kui vargaid. Mäletan neid jutte, kuidas Nõmme peaks muutuma nagu Tapiola Soomes – kortermajad keset männimetsa.
Kammisin mööda eramurajoone, leidmaks alustatud elamu vundamenti, kuni avastasin Meriväljal selle «augu». Keegi oli suutnud vaid vundamendiaugu kaevata ja see auk oli muutunud ümbruskonna prügikastiks … Läksin Mererajooni täitevkomitee kommunaalosakonda ja küsisin, kas ma saaksin selle tühja krundi omale. Ametnik vaatas mulle põlastavalt otsa ja ütles, kas te tõesti arvate, et me eraldame üksikule inimesele 60 m² elamispinda?
Tookord oli niisugune filosoofia, aga asjaolude õnneliku kokkusattumise tõttu juhtus nõnda, et Edgar Tõnurist (Ministrite Nõukogu esimehe esimene asetäitja) kirjutas rohelise tindiga täitesulepeaga minu avaldusele: «Palun võimaluse korral aidata.» Kui ma siis selle avaldusega uuesti Mererajooni läksin, polnud mul enam probleeme. Nii hakkasingi projekti pusima. Kui omale teed, oled ju vaba ega pea kuulama, mis kunde räägib või millised on kliendiproua nõudmised. Mõne tellijaga saab asja arutada ja veelgi paremad on need kliendid, kes annavad päris vabad käed. Niisugune koostöö on meil olnud Jaan Taltsiga.
Milline ehituskunst teid köidab?
Mulle meeldib hea arhitektuur ja neid maju on maailmas väga palju. Aga lapsest saati on mu lemmik olnud Kadrioru staadion. Ma olen ju poolenisti insenerimõtlemisega. Arhitektuuri sattusin õppima juhuslikult. Läksin alguses polütehnilisse instituuti ehitust tudeerima ja sealt pärast teist kursust üle kunstiinstituuti.
Arhitekt Elmar Lohu ja insener August Komendandi projekteeritud Kadrioru staadion paelub nii arhitektuurselt kui ka konstruktiivselt: kõik on nii täpselt paika saanud ja hästi välja kukkunud. Olen tähele pannud, et seda kiidavad ka kümnevõistlejad. Mujalt maailmast meeldib mulle Frank Lloyd Wrighti tegevus − ta on loonud palju võluvate plaanilahendustega villasid.
Mida te vabal ajal teete?
Kui tööd pole, parandan maja, loen jutukaid … Viimasel ajal kohendan arhiivi. Alates 2007. aastast, mil arhitektuurimuuseum korraldas minu näituse, ja nüüd selle eramute ja suvilate väljapaneku ning kevadel kaante vahele saanud loomingu ülevaate, olen sunnitud vanu projekte arvutisse skannima. Raamat annab hea ülevaate ehitatud ja ehitamata projektidest. See on kujundajate idee panna teostamata tööd musta värvi lehekülgedele.
Kuna olen lapsest saati fotograafiaga tegelnud ja praegugi pildistan, on vaja fotokogu samuti üle vaadata. Raamatu piltidest on osa minu enda tehtud. Harjumuspäraselt kuulan töö kõrvale muusikat. Mul on laia ampluaaga plaadikogu ja valin lugusid vastavalt tujule. Mängin meelsasti Viini klassikuid jt selle kandi muusikuid.
