Tänini on tema põhilised koostööpartnerid just Soome firmad, nt Rintala, Piiroinen, Adea ja Peltola, mis võiks ka Eesti lugejale tuttavad olla. Falk väärtustab oma loomes materjali, käsitööoskusi ja ka kohalikku disainikeelt. Mais oli Falk Eesti Rahva Muuseumis toimunud seminari «Ideest toolini» üks peaesinejaid. Põhjamaist laadi viljeleva disaineriga vestles Karin Paulus.
Oled öelnud, et sinu jaoks on tähtis loodus ja Põhjala identiteet. Milles see avaldub?
Mind on tugevalt mõjutanud sõjajärgne disain, mil kõik oli hillitsetud, materjali kokkuhoidev ja mil kasutati palju loodusest lähtuvaid pehmeid vorme. Eseme vorm sõltub alati materjalist ja harmoonia tuleneb materjali ning vormi ühtsusest.
Mis on su viimased tähtsamad projektid?
Teen koostööd paari Rootsi firmaga ja ka Piiroineniga jätkub koostöö, arendan edasi Amina tooliga sobituvat lauda. Ka arhitektist abikaasa Anders Falki projekteeritud hoonetele teen sageli sisekujundusi. Samuti on plaanis hakata uuesti tootma isa kavandatud mööbliesemeid, nagu näiteks söögilauda Milano ja tooli Tuomas, mis 1960. aastatel plasti varju jäid, kuid vääriks uut elu. Seda enam, et noored otsivad nii Helsingis kui ka Stockholmis antiigipoodidest just sellist klassikat!
Peale mööbli kavandan praegu ka trükikangaid, mis lähtuvad loodusest. Püüan teha just neid asju, mis tunduvad olevat puudu, mida ise sisekujunduses igatsen.
Mainisid just isa. Sinu mõlemad vanemad olid disainerid – isa mööblit kujundanud Olavi Hänninen ja ema tekstiilikunstnik Airi Snellman-Hänninen. Kuidas nende kunst sinu teostes peegeldub?
Olen seda märganud alles tagantjärele. Olen kõige selle keskel kasvanud ja mida saad lapsepõlvest seljakotti, tuleb justkui automaatselt. Ema on tõeline kunstnik, ta on maalinud palju ja spontaanselt. Kuna ta tegi rüiuvaipu, joonistas ta nende jaoks kavandeid – põrandal olid värvipurgid ja tapeedirullid, mille teisele poole ta maalis. Sealt on ilmselt pärit ka minu spontaansus ja värviküllane kunstipärasus. Isa disainis mööblit ja talle oli omane rahulik ning horisontaalne sisustusmaailm. Minagi teen sarnaseid kujundusi ja kasutan palju puitu.
Oled hästi tuttav Rootsi ja Soome disainimaastikuga. Kas need on väga erinevad?
Kui kolisin Rootsi, oli vahe suurem. Soome disain näis lihtsam ja steriilsem ning imestasin kõikide Rootsi värvide üle. Soomes kasutati värvi vähe, aga Rootsis võisid fassaadid olla imelistes rohelistes toonides või hoopis virsikukarva. Nüüd on need omavahel lähenenud.
Milline on hea disain?
Selline, mis sunnib peatuma. Sel peab olema hea kvaliteet, korralik viimistlus, see peab olema ökoloogiline, nagu pärandesemete puhul näha on. Häid asju võiks saada parandada, need peaks säilima ja need võiks olla vormikeelelt ajatud. Minu meelest minnakse üldse liiga palju trende jahtima. Muidugi tuleb vaadata, mis mujal tehakse, näiteks Itaalias, aga ikkagi peab üles leidma oma hinge, disainikeele. Mulle on ka oluline, et kujunduses säiliks aistingulisus. Näiteks on mul Sonetti kapp, mille lainetavat ust tahavad inimesed alati katsuda ja ise järele proovida. Masstoodangus tuleb muidugi olla säästlik, mõelda ka näiteks eseme kaalule, aga samas on tarvis sealgi pakkuda midagi uut ja erilist.
Paljud firmad disainivad küll Euroopas, aga on oma tootmise viinud Aasiasse. Kas siit on väljapääsu?
See on ületootmine! Minnakse liialdustesse, tehakse liiga palju asju. Mõtlen meie väikeste maade peale, et küll on hea, et osa asju tehakse ikka kohapeal ning ka selle järele on ostjatel nõudlust.
Kuidas tundub uuem Eesti arhitektuur?
Olen positiivselt üllatunud ja ahmisin õhku, nähes, kuidas vanu hooneid on ümber kujundatud. Siin on innukaid ja osavaid tegijaid!
