Viimsi rannakülades ei tegeleta küll enam põhiliselt kalastamisega, siiski aimub neist, nagu Pringi külastki, kontakt ajalooga. Maastikku pole jõuliselt muudetud, külades pole tunda pealinna tukset, vaid pigem rahumeelset hõreasustusele omast kulgu. Kortermajade rajamise asemel on eelistatud pigem eramuid ja ka teedevõrgu kujunemises on näha vanade kruntide piire. Meri, mis moodsatel inimestel tihti ka akendesse paistab, on mugavustest ja üldiselt tubasemaks muutunud elustiilist hoolimata neis paikades end jõuliselt kehtestanud: veretades õhtuti loojuva päikese käes, tormeldes kohati veidi pelutavalt, suure külmaga aga pakkudes hoopis imaginaarset sädelevvalget vaatepilti. Siinsetes õuedes pole just eriti pikki peenraid, ent see-eest efektseid kivisid, mida võib vabalt Jaapani aiaks kutsuda.
Traditsioone tõlgendades
Üsna mere lähedalt leiab ka Kavakava arhitektide – Siiri Vallneri ja Indrek Peili kavandatud avara maja, kus on õnnestunult interpreteeritud traditsioonilisi vorme ja materjalikäsitlust. Omavahel on otsekui kokku liidetud kaks viilkatusega maja, millest moodustub efektne uudisvorm. Räästas on sarnaselt vanade taluhoonetega nii lai, et selle varju jäävad nii rõdud kui ka terrassid. Omamoodi raamina kaitsevad ilmastikumõjude eest ka katusega kokku sulavad majaseinte pikendused, mis lahkesti tuulevarju pakuvad. Nii nagu saledana näida soovijale soovitatakse pikkupidi triipe, lisavad ka muidu matsakale majale sihvakust rõdurinnatise ning esimese korruse postide rütmid.
Nii tegijad kui ka tellijad kiidavad, et tegu oli väga toreda koostööga. Ilmselt võib järeldada, et õnnelikuks tegeva arhitektuuri retsept on üksteise kuulamine ja usaldamine.
Ometi peaks lisama, et Kavakava on üks mainekamaid Eesti arhitektuuribüroosid, kes valib tellimusi väga hoolikalt ja eramuid väga tihti ei projekteeri, sest on olnud seotud pigem suuremate objektidega. Nende tuntumad tööd on Narva kolledž, Tartu Tervishoiu Kõrgkool, Kultuurikatel, Okupatsioonide muuseum. Hiljuti võideti nii Vana-Kalamaja tänava, Tallinna peatänava, päästekomando tüüphoone kui ka Rapla keskväljaku arhitektuurikonkurss.
Põhjamaist pühakoda meenutav ruum
Rahumeelse ilme saavutamiseks on fassaad ja katus viimistletud hallika plaadiga, millele sekundeerivad viltune laudis ja heledates toonides puiduste põskedega majaesised varjualused.
Materjalimäng jätkub interjööris. Eriti imposantne on teine korrus, mis lummab ja hämmastab oma avaruse, heleduse ning ühtlase heleda puiduga. Nendega kõlavad hästi kokku maast laeni ulatuvate akende ja katuseviilude nurgelised pinnad. Arhitektid on siin kindla käega suutnud läbi viia keskkonna terviklikkuse idee. Tunnetuselt meenutab ruum õrnalt põhjamaiseid pühakodasid. «Eks on veidi tavalisest erisugune, et omanikud tahtsid elutuba teisele korrusele. See andis võimaluse viilualust ruumi eksponeerida. Ja nagu põhjarannikul ikka, tuli elutuppa teha kaks suurt akent: üks mere vaatamiseks, teine päikese jaoks,» ütleb arhitekt Siiri Vallner.
Teine korrus toimib köök-elutoana. Või õieti: suurt avatud ruumi aitavad liigendada mõttelisteks osadeks trepp ja keset tuba paiknev kamin. Ruum jaotub köögiks, söögitoaks, elutoaks ja kabinetiks. Lisaks laiendab korrust mugavalt köögi kõrval paiknev rõdu, mis on klaasitud, et seal oleks mugavam vähegi hea ilmaga süüa või niisama elu nautida. Toreda võttena tipneb efektse puittrepi üks külgi taimedega ehitud «katusega». Töönurka piirab kõrge kapp, mille piiluaugust saab vajadusel tuppa kiigata. Elutoas on nii nurgadiivan kui ka lugemiseks ideaalne lohakat elegantsi eviv sinepikollane jalapingiga tugitool K-tool (Harri Koskinen, tootja Woodnotes).
Peale sisseehitatud mööbli (pingid-kapid) võib erilahendustest esile tõsta Tarmo Luisu kavandatud valgusteid: köögilaua kohal ripuvad eri suuruses silindrid ja söögilaua kohal moodustub justkui pilvetupsude kompositsioon.
Kvaliteetsed lahendused ja seinamaaling
Üldiselt ei läinud pragmaatilise suhtumisega pere kalliste luksuslahenduste teed, vaid ajas näpuga eelarves järge, et leida võimetekohase maksumuse ja võimalikult hea kvaliteediga lahendusi. Teisalt vaadati ringi lapsevanema pilguga, et mõlemal korrusel oleks piisavalt ohutu liikuda. Nõnda paigutati ka kõikide pereliikmete magamistoad esimesele korrusele. Seal paiknevad ka pesuruumid ja saun, mille eesruumis armastatakse sageli aega veeta. Karastada saab end välibasseinis või sulpsatada paarisaja meetri kaugusel otse merre. Pere lapsed võivad mürada ka batuudil või liivakastis mängida.
Trepi kohal hämmastab võimas seinamaaling, mille autor on eelkõige stencil-tehnikat kasutav tänavakunstnik von Bomb. Teos kujutab kala sikutavat härrat ja seostub peremehe ühe hobiga. «Kodudesse pole ma niimoodi väga palju töid teinud, pigem mõne üksiku. Samas, hea meelega teeks rohkem,» mõtiskleb autor ja lisab, et antud töö üldine nägemus ja ka kavandi põhiosa tulid tellijalt. «Kavandis tegin paar väiksemat muudatust, näiteks lisasin mõne kajaka, sümboliseerides pere liikmeid.»
Kunsti on rohkemgi, kuid eriti hea leid on uskumatult emotsionaalsete ja tabavatena tunduvad, praegu Hiiumaal tegutseva kunagise nongratalase Mila Balti kajakatega maalid. On vahva, et tasapisi on Eestiski hakatud tegema heal tasemel maali, graafikat ja skulptuuri, mis ei sobi mitte ainult näitusesaali ega muuseumikollektsiooni, vaid kaunistab ja muudab sisukamaks ka kodusid!
Viimsis kogetud muljetest on eredaim ilmselt see, kui palju annab ka uuele majale juurde üks vana küla ja kuidas merekultuuri ei tohiks alahinnata. Teisalt avasid arhitektid interjööris puitu kui materjali väga võluvalt erksal viisil, kasutades tuttavat ainest professionaalse värskusega ja pakkudes mõttelaisa palkidest tare-tarekese asemel peaaegu perelist pühamut.
