INTERVJUU | Ville Lausmäe: meie erialal on oluline orienteerumine tähendusruumis

Tiina Kolk

11.11.2025

Ville Lausmäe oma ettevõtte VLS kontoris Tallinna kesklinnas. | Terje Ugandi

Eesti kultuurilukku on sügava jälje jätnud kolm põlvkonda sisearhitekte: legendaarne Väino Tamm (1930–1986), tema tütar Pille Lausmäe-Lõoke ja tütrepoeg Ville Lausmäe, kelle karjääris on tänavune aasta tähenduslik. Muljet avaldava portfoolioga VLSi büroo tehtud tööde nimistus on palju mainekaid avalikke hooneid, neist uusimale ja märgilisimale, Eesti Rahvusraamatukogu renoveerimisprojekti esimesele etapile ehk ehitustöödele tõmmati joon alla suve lõpus, suve hakul aga kaitses mees Eesti Kunstiakadeemias (EKA) pikale veninud magistritööd, milles proovis leida vastuseid, kuidas kogenum sisearhitekt kinnistunud arusaamu murda saaks. Bakalaureuseõpingud lõpetas ta EKAs pea paar kümnendit tagasi, 2006. aastal. Järgmisel aastal alustas noormees oma ettevõttega VL Sisearhitektuur (VLS).

Mis on selle aja jooksul sisearhitektuuriväljal muutunud?

Magistritööd tehes oli mul aasta jooksul võimalik näha meie eriala laiemalt ehk olin samal ajal tudeng-õppejõud-tegevsisearhitekt − sisearhitektuur pole ilutegemine, vaid reeglina on seda vaja muu asja edendamiseks. Mul kui pikalt praktiseerinud ja eri tegevuste tõttu väljaülese vaatega tegutsejal tekkis probleem, kuidas leida endas jõudu ja inspiratsiooni uut asja välja mõelda. Küllap kolleegidki on kogenud sama, mis puudutab ruumilooja õppimiskõverat. Oma tegevuses me innustume ja õpime pidevalt midagi uut. Ühel hetkel teame aga justkui liiga palju ja see kogemustepagas hakkab meid igapäevatöös segama, et värskeid lahendusi pakkuda.