Setopärane Ristija Johannese kirik

Karin Paulus
25.09.2025
Nõukogude perioodil oli kristlus ja ka sakraalarhitektuuri rajamine sisuliselt tabu. Paljud hooned lagunesid. Siiski ehitati aastail 1952–1953 Miikse ja Obinitsa puukirik, ent seejärel soikus õigeusu pühakodade ehitus aastakümneteks. | Terje Ugandi

Karmo Tõra ja Katarina Koroljova uuendasid 70aastast õigeusu pühamut väga erilisel viisil.

On harv, et tänapäeval – mil kirikus käimine just eriti popp pole – on üks praeguses mõttes ääremaine mikropühakoda saanud täiesti uue näo. Aga just nõnda on läinud Setomaal asuva Miikse ehk Meeksi Ristija Johannese kirikuga. Võib nõustuda arhitekt Karmo Tõraga, kelle meelest on see ilmalikus plaanis tõeliselt õnnelike asjaolude kokkusattumine ja kristlikus vaates miski, mida jumal täiega toetas. Miikse, paljude jaoks ka Meeksi, asub Vene piiri (õieti kontrolljoone) juures, mitmed Vaaksaarõ nurga külad ongi Pihkva oblastis.

Edasi lugemiseks

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid