Liisi arhitektist isa Urmas Elmik hakkas seda maja enda projekti järgi ehitama 1981. aastal. Nendel aastatel sündis vähe maju, mis tänapäevase kodu ootustele vastaks, kuid see maja – ehkki Karl-Erik ja Liis ehitasid kahekorruselise maja mõnevõrra ümber, et esimesel ja teisel korrusel võiks elu üksteisest sõltumata kulgeda – on erandlik. Tegelikult ehitas sama projekti järgi maja valmis kõigepealt üks Urmas Elmiku klient, tema enda ehitatu on mõneski mõttes vigade parandus, esimese projekti täiustatud variant.
Üheksa aasta eest Nõmmele Liisi kodumajja tagasi kolides jäi Tarbete kasutada maja esimene korrus. Ühepereelamu oli seinu nihutamata – lihtsalt mõned tuli lisada – võimalik kahele perele sobivaks ümber ehitada isegi nii, et mõlemad said oma välisukse maja eri külgedel.
Kuna originaalplaneeringu järgi paiknesid nii köök kui ka elutuba esimesel korrusel, siis need jäid paika. Magamistoana võeti kasutusele kunagine garaaž, mille ukse asukohta tuli küll liigutada, lastetuba koliti kunagisse pesukööki ning vanast külalistetoast sai sisearhitektide kodukontor. Üheksa aastat tagasi olnud esimese ideega võrreldes on Liisi ja Karl-Eriku kodu päris radikaalselt muutunud. Asjalikumast-rangemast reeglivabama poole on astutud väga mitu pikka sammu.
Kui ümberehitus algas, oli Liis äsja lõpetanud töö sisearhitektuuribüroos, mille käekirjaks olid mustvalged interjöörid ja mitu aastat selles võtmes mõtlemist lõppes plaaniga värvida ka oma kodus kõik pinnad valgeks. Ühel hetkel said otsa nii valge värv kui ka viitsimine ja selleks ajaks, kui suure maalritööga edasi oleks võinud tegeleda, ei suutnud nad ise ka enam hästi uskuda, et nad tõesti midagi nii lakoonilist ja tavalist olid kavandanud. Köögi jõudsid nad küll valmis saada, kuid sinna on järgnevatel aastatel lisandunud nii palju kunsti, keraamikat ja raamatuid, et see ei mõju kaugeltki mitte mustvalgena.
Oma disain ja redisain
Kuna majas oli varem siserõdu ja elutoa lagi oligi väga kõrge, siis ehitati rõdu kinni kaldseinaga ja seda kõrgust säilitada püüdes. Maja tegelikule ehitusaastale ei vihja siin enam miski peale Estoplasti valgusti, mille Karl-Erik ja Liis pisut ümber disainisid. Nimelt kadus kõrges ruumis valgus lakke ära, lisatud kettad peegeldavad selle ruumi tagasi ning ka nelja pirniga annab see nüüd ruumi kordi rohkem valgust kui varem täistuledes.
Elutoa suur sein on perfektne galeriipind, kuhu kunstiteoseid kogu aeg lisandub ja ümber paigutub, nii et Liisile ja Karl-Erikule külla minnes ei või kunagi päris kindlalt teada, mis sellelt seinalt vastu vaatab. Viimasena lisandunud seinakell on küll ühtaegu praktiline, ent vaieldamatult ka silmatorkav kunstiteos – kui midagi nii läbipaistvat, elegantset ja õhulist on korrektne silmatorkavana kirjeldada. Kella idee tekkis Karl-Erikul juba ammu, mitme aasta eest, kui noortel sisearhitektidel oli vähe kliente ja palju vaba aega, et oma lõbuks tootedisainiga tegeleda.
Nii sündis paberil ja arvutis hulk pööraseid ideid. Näiteks veedeti vahepeal aega kirstude disainimisele mõeldes, ent see teema heideti siiski kiirelt kõrvale liigse sünguse tõttu, aga oli ka mitmed nii kauneid ideid, et need hiljem näidistena oma koju valmis tehti ja ka järgmiste eksemplaride tootmine läbi mõeldi. Kellad, ennekõike küll käekellad, on Karl-Erikule alati seletamatult meeldinud ning seega oli seinakella tegemine üsnagi loogiline samm. Kuju «laenas» ta klassikalise massiivse kappkella pealt, selle raskust oma kellale üle kandmata. Ja ehkki hetkel on valminud üks eksemplar, on tegelikult kõigil võimalus see endale osta (umbes 800 euro eest).
Mitte ühtegi anonüümset asja
Hoopis teise kaalukategooria ja ajastu tegelane on aga elutoa nurgas seisev puhvetkapp ja sellega seoses kõlab esimest korda ka Karl-Eriku vanaema, Eesti sisearhitektuuri grand old lady Leila Pärtelpoja nimi. Leilaga seotud või tema tehtud esemeid on Tarbete kodus veelgi, näiteks osad toolid söögilaua taga – laua autor on Karl-Erik. Kaunis, lapsemeelselt rõõmus ja reeglitevaba keraamika nii sellele laual kui ka kõikjal mujal Karl-Eriku ja Liisi kodus on aga Kristine Pärtelpoja looming.
Maalid, joonistused ja fotod on samuti valdavalt kunstnikest sõprade ja tuttavate looming, lisaks töid andekatelt, ent veel vähe tuntud maalikunstnikelt, nagu näiteks Meiu Münt või Alar Tuul. Magamistuba on olnud aga ise nagu lõuend, millele on julgelt värve kantud. See on muinasjutumaa, kus sügava mere värvi seinal ujub Marju Bormeistri kala, kollased kummikud muutuvad toolile tõstetult skulptuuriks, laste mängumajja mõeldud rool lakke riputatult kiigeks, uni unenägudeks – ja sellel kõigel hoiab oma kaitsvat sajasilmset pilku Alar Tuule maal.
