Ingrid Ruudi on tunnustatud arhitektuuriajaloolane, -kriitik ja kuraator ning Eesti Kunstiakadeemia (EKA) doktorant ja nooremteadur, kelle üheks uurimissuunaks on soouuringute rakendamine arhitektuuriajaloole. Aga teda paeluvad nii hilisnõukogude aja kui ka tänapäeva Eesti arhitektuur, arhitektuuri ja kunsti suhted. Ta on kirjutanud kunsti- ja arhitektuurikriitikat, (pea)toimetanud aastail 2004–2011 ajakirja Ehituskunst, kureerinud kunsti- ja arhitektuurinäitusi.
2015. aastal toimus Soolalaos tema koostatud menukas näitus «Ehitamata. Visioonid uuest ühiskonnast 1986–1994» ja selle põhjal üllitati mahukas kataloog.
Ta oli ka suurt rahvusvahelist vastukaja pälvinud 2008. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaali projekti «Gaasitoru» kuraator. Nii «Gaasitoru» (koos Maarja Kase, Ralf Lõokese ja Neeme Külmaga) kui ka 2011. aastal linnainstallatsioonide festivalil «LIFT11» (koos Margit Aule, Margit Arguse, Maarin Ektermaniga) kureerimise eest pälvis ta kaaslastega Kultuurkapitali aastapreemia.
2015. aastal sai ta Eesti Arhitektide Liidu teenetemedali ja tunamullu Perekond Kreisi Fondi preemia.
Kuna õpetate EKAs 20. sajandi arhitektuuri, arhitektuuri analüüsi ning kunsti ja avaliku ruumi kursusi, siis tundub, et näituse «Oma tuba. Feministi küsimused arhitektuurile» teema(d) on teid juba aastaid paelunud. Kuidas selle näituse idee sündis?
Nagu ikka näitused sünnivad – kuklas kripeldavatest mõtetest ja küsimustest, mis tahavad vastuseid. Feministlik arhitektuur pole küll minu põhiteema, aga olen ilmselt intellektuaalselt ahne ja rahutu. Mõtteid on rohkem, kui teha jõuaks. Mõistlik akadeemiline inimene tegeleb ühe teemaga ja süvenenult, aga mina kipun korraga jooksma mitmes suunas. Seepärast teengi väga erinevaid asju. Olen tegelnud nii kujutava kunsti kui ka arhitektuuriga ning püüdnud tekitada nende vahel kokkupuutepunkte ja traageldusi.
2004. aastal usaldati mulle teoreetilise suunitlusega Eesti Arhitektide Liidu ajakirja Ehituskunst, mida nüüd üllitab EKA arhitektuuriteaduskond, toimetamine. Võtsin eesmärgiks avardada arusaamist arhitektuuriteooriast ja erinevatest lähenemisvõimalustest arhitektuurile, nii tegingi esimese numbri feministlikust teooriast lähtudes. Kuna Eesti arhitektuuris, erinevalt kujutavast kunstis, sellega praktiliselt ei tegeldud, kaasasin ka välisautoreid, tõlkisin ise ajakirja klassikalisi tekste. Aga kuigi too Ehituskunsti number sai vastukaja küll, ei toonud see tegelikult uusi uurijaid ega laiemat diskussiooni ja arhitektide ringkond oli samuti äraootaval positsioonil.
Igatahes jäid need teemad õhku ja mulle tundus, et Eesti arhitektuuri ajalugu võiks vaadata ka sellest vaatepunktist lähtudes. Näituse idee küpses kaua, aga kui kolm aastat tagasi tegin ettepaneku muuseumile, sain aru selle ambitsioonikusest, sest polnud ju varasemaid uurimusi, millele toetuda.
Tahtsin väljapanekuga «Oma tuba. Feministi küsimused arhitektuurile» korraga näidata palju teeotsi ja selle lähenemise rikkalikkust. Seepärast ongi ekspositsioon organiseeritud justkui väikesteks mininäitusteks, kahte neist kaasasin ka külalisautorid – arhitektid Laura Linsi ja Roland Reemaa ning kunstnik Flo Kasearu. Püüame panna inimesi mõtlema tavaliste teadmiste enesestmõistetavuse üle – mis on arhitektuuris olulised jooned, kes on tähtsad tegelased. Me ei lajata oma seisukohtadega, vaid esitame küsimusi ja loodame, et külastajail tekib selle peale uusi, omi küsimusi.
Streotüüpse ettekujutuse järgi peaksid naised looma väikeseid armsaid eramuid, lasteaedu, haiglaid, puhkekodusid, spaasid – midagi pehmet ja mõnusat. Tegelikult on naised projekteerinud tööstusarhitektuuri, põllumajandus- ja transpordiehitisi, bensiinijaamu, administratiivhooneid, kauplusi ja muidugi ka kõiki neid koole, haiglaid ja lasteaedu ...
Päris alguses, kui vaatasin näituse tarbeks üle statistilise nimekirja Eestis arhitektuuri õppinud naistest, avastasin, kui tohutu hulk on nimesid, kellest me (veel) ei tea mitte midagi. Osa neist said mulle tuttavamaks, aga seal on ootel veel palju põnevaid leide uutele uurijatele.
Teil on võimalus EKAs oma tudengeid sellele teele suunata!
Pisut olen seda ka püüdnud, näiteks ärgitasin sel aastal esmakursuslasi kirjutama naisarhitektidest ülevaateid Wikipedia tarbeks – need on toimetamisel ja ootavad ülesriputamist.
Tudengid on oma valikutes muidugi ka pragmaatilised. Kui meie erialal tuleb teha valik kunsti ja arhitektuuri vahel, siis kunsti vallas on eneseteostuse võimalusi kergem näha. Kujutav kunst on ka lihtsamini ligipääsetav, aga arhitektuuri mõistmiseks on vaja rohkem vahetuid ruumikogemusi, mis saavad koguneda ajaga. Arhitektuuri ei saa õppida pildi järgi, vähemalt mitte ammendavalt. Pilt on kahemõõtmeline, aga majja peab ruumikogemuse saamiseks ikka sisse astuma.
Olen oma mitmekesise töö üle väga õnnelik. Uurimistöö, kirjutamine, kureerimine, õpetamine täiendavad üksteist. Arhiivitöö võib olla tohutult põnev, aga kui oled laua taga istumisest tüdinud, on põhjust minna maju kohapeale vaatama, mõnikord tähendab see boonusena käiku metsa või mere äärde. Ja oma tegevusele pühendunud inimestega rääkimine on alati erakordselt huvitav.
Kas näitusega «Oma tuba. Feministi küsimused arhitektuurile» kaasneb kataloog?
Näitus on ju kaduv kunst ja et sellest jääks mingi jälg ning oleks ka kasu, et jäädvustada kõiki neid põhiteostes vähem esindatud projekte ja nimesid, on kataloog kindlasti vajalik. Aga põhjaliku kataloogi tarvis pean veel veidi uurimistööga tegelema.
Naisarhitektuuri teemal tahtsin alustada just näitusest, mis on küll ajutine, aga arenemises, ja toob protsessi käigus ning ka tagasisidena esile nii uusi teadmisi kui ka puuduolekuid. Raamatut on mõtet kirjutada siis, kui teema on piisavalt läbi uuritud. Aga mulle meeldib näituse dünaamilisus!
Muidugi on arhitektuurinäituse korraldamine alati probleemne, kuna reaalse ruumi ja selles olemise taju peab tõlkima kahemõõtmelisse representatsiooni, et üritada inimesele ehitist arusaadavaks teha.
Viimasel Veneetsia arhitektuuribiennaalil torkas uue trendina silma suurte makettide kasutamine, kuhu uudistaja sai sisse astuda. Tegemist oli installatsioonidega, mis püüdsid anda külastajale vahetut ruumikogemust.
Näitusel «Oma tuba» tahtsin lisaks näidata, kuidas ruumiplaane lahti mõtestada. Oleme harjunud presenteerima arhitektuuri välimuse kaudu, see on nii-öelda arhitektuuri sõnum, mida see tahab edastada; aga selle kõrval on väga oluline ka siseruum – mida ruum teeb ja võimaldab, kes, kus ja kuidas seal olla saab, kuidas ruumi asustatakse. Seda majade esindusfotodelt ei näe, aga arhitektuuri vahendamine, ükskõik kas näitustel või tekstides, võiks aidata inimestel ka rohkem mõista seda poolt.
Mis teil veel praegu käsil on?
Kõige pakilisem ülesanne on kirjutada valmis oma doktoritöö. Keskendun 1980. aastate lõpu ja 1990. alguse üleminekuajale, kuidas arhitektuur reageeris ja kohanes ühiskondlike muutustega, missugust uut ruumi uuele iseseisvale riigile kujutleti, kuidas kohandati ennast rahvusvahelise arhitektuurieluga ja kuidas selles protsessis mingisugused arusaamised nihkesse läksid. See on ülipõnev periood. Mulle meeldivadki kõik asjad, mis on segased. (Naerab.)
Kas oskasite elukutset valides oma tulevast tööd ette kujutada?
Õppisin alguses telerežiid, aga tulin sealt üsna kiiresti ära. Olin ette kujutanud, et see eriala on visuaalikeskne, aga tegelikult rõhuti rohkem sõnale ja õpe lähtus paljus teatrist. Loogiline samm tundus minna edasi stsenograafiasse EKAs, aga hakkasin viimasel hetkel kartma, et ei saa sisse. Joonistada natuke oskan, aga maalida üldse mitte.
Keskkoolis paelusid mind tegelikult küll eelkõige ajalugu ja filosoofia, aga õpetajaks ma kindlasti ei tahtnud ja uurimistöö tegijana oli tol ajal ennast raske ette kujutada. Aga minus oli ikkagi mingi urgitsev vaim ja nii ma läksin EKA kunstiteadusse, mille tohutult lai diapasoon lõi alguses täitsa oimetuks. Loengud hõlmasid kõike antiigist tänapäevani ja sealjuures nii maali, graafikat, skulptuuri kui ka arhitektuuri. Kunstiteadus tundus lausa hoomamatult lai – kergemaks läks siis, kui otsustasin endasse leebemalt suhtuda, et ma ei peagi kõiges olema spetsialist ja oma huve kitsendada on mõistlik. Kuna mul on ilmselt loomupärane kalduvus mõtestada asju ühiskondlikus kontekstis, hakkasin sealtkaudu pöörduma arhitektuuri poole. Kuigi see valik polnud lihtne ja visuaalses kunstis väljenduvad ideed on minu jaoks jätkuvalt sama põnevad. Siiski, arhitektuuri eristab see, et seda ei saa ignoreerida –me paratamatult asustame ruume, linna mastaabist oma magamistoani, ja neis kõigis kehastuvad tegelikult meie aja ning ühiskonna tõekspidamised.
