Kas teil on oma töös läbiproovitud nippe, mida kasutate?
Jah, on küll. Need ei põhine alati ainult värvidel. Oleme seda tööd nii kaua teinud, et saame ruumist ja valgusest aru. Koostame värve vastavalt valgusele, kus neid nähakse, ning seetõttu peame töötama kohapeal. Näiteks valgus Eestis on väga erinev valgusest mõnes teises riigis. Segasime California jaoks toone New Yorgis, kus need paistavad kaunid. Kui viisime värvid Californiasse, tundusid need tuimad. Need polnud piisavalt selged ega küllastunud sealse ereda päikesevalguse jaoks.
Anname oma kodulehel värvide kohta informatsiooni, sest isegi disainerid küsivad, mis on «value», «hue», «intensity». Neil pole aimugi, neil puuduvad värvi olemuse kohta teadmised. See on teine põhjus, miks meil jätkuvalt tööd on.
Kuidas kujuneb teie koostöö arhitektiga?
Mulle meeldib, kui ruum on hästi teostatud, sest see teeb meie töö kergemaks. Vastasel juhul kasutame värvi, et visuaalselt seinu liigutada ning ruumis ühtsust luua. Arhitektid on vägagi huvitatud kogu protsessist, sest arhitektuur nõuab suuri investeeringuid ja arhitektuuri loomine on pikk protsess.
Hiljutine näide heast koostööst on koos kaheksa Metropolitan Museum of Arti kuraatoriga – igaüks koostas näituse erinevast USA ajaperioodist ning neil kõigil oli oma arvamus. Töötasime koos muuseumi direktoriga, kellel oli samuti oma arvamus. Eesmärk oli leida üks toon, mis sobiks kokku kõigi visiooniga. Ruumi siseviimistluses oli kasutatud marmorit ja valitud toon pidi olema selle lähedane. Nad valmistasid elusuuruses galerii mudeli ja saime kogu seina pinnal tooni testida. Teistes projektides on tihtipeale raske katsetada, kuidas asi reaalsuses jääb. Simulatsioonid aga panevad meie värvid tööle. Koostöös arhitekti, disaineri ja galeristiga tegime kompromissi, kuid tulemus oli seda väärt.
Kuidas sobivaid toone valida?
Võime võtta ruumis olevad materjalid ja värvid ning õigetes tingimustes õige valgusega need kõik kokku panna, et proportsionaalselt toone testida. Nii tekib parem arusaam ruumist, ükskõik kui suur või väike see on. Raskem on seda teha ehitusprotsessis, kui kõik hakkavad meelt muutma, kui ruum on pooleldi valmis ehitatud ning kui keegi ei tea, mida otsitakse.
Hoone eksterjöörile ei saa toone ette ennustada, olgu see siis suur või väike hoone, ilma reaalsel hoonel suurelt testimata. Pidime valima tellised haiglale 1. avenüül. Töötasime arhitektibüroos, kuid arhitekt ütles, et talle meeldib see ja teine, meie sõnasime, et nii on raske valida. Viisime tellised kohale ja otsus sündis hetkega.
Kas teie loodud värvid on looduslähedased?
Kasutame kaaliumsilikaati, mitte akrüüli, sest see on olemuselt rikkalikum. Teeme koostööd värvimüüjaga Münchenis, kes ütles, et 50 protsenti sealseid hooneid on värvitud mineraal-, mitte akrüülvärviga. Mineraalpigmendid pole keemilised.
Igal ajal on omad toonid, mis on sellele perioodile iseloomulikud. Kuidas te seda nähtust kommenteerite?
Trendid eksisteerivad osaliselt, sest tootjad peavad kokku leppima, mis toon on moodne. Inimesed soovivad, et nende külmik sobituks muude esemetega. See on seotud suuremate masstootmistega, et ennustada, mis on tulemas. Usun, et trendid eksisteerivad, aga kellelgi pole aimu, kuidas need muutuvad. Samuti soovitakse alati täiendavaid toone – kui vaatad punast seina, soovib sinu aju rohelist. Pärast rokk-kontserti tahad näha tasakaaluks loodust. Pendel liigub.
Meil on olnud kliente, kes soovivad leida majale toone, et see maha müüa. Kõik maaklerid soovitavad valgeks värvida. Inimesed ei soovi värvilist keskkonda, vaid puhast lõuendit. Nad tahavad lisada oma identiteedi ja valge on selleks parim. Edasimüümine on muutunud suureks argumendiks, kuidas eramuid ehitatakse. See pole alati nii olnud, aga nüüd on edasimüümine ja inimeste liikumine aktiivsem. Võib-olla on veel mõni Eesti küla, kus inimesed sellest ei hooli, sest nad ei kavatse kuskile kolida.
Ajakirjades on kõik hall ja valge. Mõtlen, et kas üks põhjuseid võib olla, et kui kasutada ühte tooni, on vastutus väiksem. Kui muutuda tumedamaks või värvilisemaks, peab toon olema parem. Inimesed kogevad oma maju iseenda osana väga primitiivsel moel. Nad näevad oma kodusid enda väljendusena. Trendid eksisteerivad, sest inimesed on ebakindlad. Eramutega töötades peab olema delikaatne. Seda ei öelda välja, aga näiteks magamistoas soovivad inimesed paljalt head välja näha, niisiis peab seinte toon inimese nahatooniga sobima.
Miks inimesed tihti värve kardavad?
Oled sa lugenud raamatut «Coulrophobia»? Ma ei arva, et inimesed pelgavad toone, arvan, et nad kardavad eksida. Kardavad väljendada ennast ebakorrektselt. Olen ise selles samuti süüdi. Võiksin riietuda rõõmsates toonides, aga ei tee seda. See oleks ju nii lõbus! Vaata Indiat. Mitte et meil midagi valesti oleks, kuid ma eelistan sulanduda. Neid valikuid mõjutavad elukeskkond, valgus, regioon. Linnad on üldiselt monokroomsemad. Ühel meie kliendil on Santa Fes maja, seal on üsna tasane maastik ja intensiivne päevavalgus – see on seal selgem ja intensiivsem kui kuskil mujal Ameerika Ühendriikides. See annab sädelust, kõik sädeleb tugevas valguses. Inimesed riietuvad neutraalselt, sest seal on nii palju valgust, et inimesed ei vaja toone.
Minu ülesanne on esitada küsimusi, et leida, mida klient soovib, ning need soovid täita. Ma ei saa midagi eeldada. Inimesed soovivad, et disainer annaks valikuid. Me peaaegu kunagi ei näita ühte valikut, tavaliselt kahte, kuid üle kolme ei tööta samuti. Paneme toonid seina äärde ritta ja hakkame elimineerima – see on liiga tume, liiga roheline jne. Oluliseks muutuvad visuaalsed tõestused. Muudame kliendi protsessi osaks, kus kõik osalevad koos, et kokkulepetele jõuda. Sina ei teinud otsust, nemad ei teinud otsust – otsus tehti näidete põhjal, mida kõik nägid, ja see oli ilmselge. See on efektiivne viis töötamiseks.
Kuidas teie värvikollektsioon sündinud on?
Töötasime välja oma kollektsiooni, sest disainerid küsisid, kas nad peavad iga tooni pärast meie poole pöörduma. Tulime välja 16 tooniga, igal aastal lisasime paar tooni. Praeguseks on neid kokku 104. Inimesed ei soovi valida ja meie limiteerime oma toone. Suured tööstused teevad sama, tulevikus ongi vähem toone. Kogusin kunagi vanu värvinäidiseid, seal oli kõigest 12 tooni. Kõik olid kaunid, töötasid.
Oma kollektsioonis anname toonidele numbrid, sest nimed muudavad seda, kuidas me toone tajume. Näiteks ei saa kasutada sõna «beež», sellele saad automaatselt juba eitava vastuse. Kui kasutad «kivi» või «liiv» või midagi taolist, on vastus «oojaa». See on tõestus, kuidas me värve tajume. Oleme meelele juba öelnud, milline teatud toon paistab. Küll teatud limiidiga, aga sinu aju siiski näeb õuna punasena valguses, mis ei peegelda punast. Sa ei näe seda selle tooniga, mis see tegelikult on.
Meil oli hiljuti klient, kellele värvisime kõik sama off-valget tooni. Ta ütles, et see oli imeline, kuidas isegi rohkem kui puhas valge toon muutus tundlikult roosaks, roheliseks, siniseks. Kui ollakse atmosfäärile tundlik, märgatakse seda. Ruumid on tõesti valguse atmosfäärid. Me võime vaadata ühte eset, aga meie alateadvus tajub palju rohkemat ning see mõjutab seda, kuidas me ennast tunneme ja tajume.
Kas te maalite siiani? Kas see on viis, kuidas te toone proovite?
Jah, maalin ülakorrusel ateljees, aga see on enda lõbuks.
