19. sajandi lõppu pilku heitev Oskar Lutsu «Kevade», mis alates avalausest «Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud» kuni vaimuka süžee ning mahlakate karakteriteni on võitnud lugejate südame mitte ainult kirjaridade, vaid ka teatrilava jaoks tehtud kohanduste ja väga võimsalt Arvo Kruusemendi filmi (1969) «Kevade» kaudu, tegi Paunvere prototüübiks oleva Palamuse tuntuks ning sinna hakkas saabuma aina enam külastajaid.
Ometi jäi aleviku enese kosudes ja haridustee pikemaks venides koolihoone väikeseks ning õpilased jaotati ära lausa nelja eri maja vahel. 1975. aastal sai valmis uus modernistlik koolimaja, mille kavandas Maimu Palm. Ometi süvendas kiirelt teisenev elustiil kraapivat nostalgiat vahetu ja siirana tunduva kadunud maailma suhtes, mida näitlikustas Lutsu kuulsaks kirjutatud pärimusmaastik kiriku, apteegi ja lihtsakoelise koolitarega jõe ääres. Nii loodi eesti kultuuri suures iseteadvustamise laines 1987. aastal kihelkonnakooli muuseum, millest on sarnaselt Paunvere laadaga kujunenud piirkonna suur turismiatraktsioon.
Nüüd, enam kui kolmkümmend aastat hiljem sai muuseum korraliku ümbermõtestamise ja täienduse osaliseks – nimelt avati seal külastuskeskus ehk sisuliselt muuseumi peamaja, kus saab teha ka näiteks koolitusi ja pidusid. Võib olla kindel, et just ses kohas oleks võinud hõlpsalt libastuda ning soovida lihtsalt maketina järele aimata mõnd aita või vana koolimaja.
Üles vuntsitud koolihoonega taluõuele omaselt lähestikku ja ilusti Amme jõe kaldale istutatud visuaalselt kahe kõrge katusega paviljoni ja nendevahelise trepistikuga maja on enam kui meeldiv. Astmestik toimib kui omamoodi väliklass või lava, kuhu mahub kokkupakituna lausa 175 inimest ehk umbes neli bussitäit rahvast.
Kompleksi peaprojekteerija oli arhitektuurselt ja administratiivselt võimekas KOKO, kuid omamoodi allhankena tegid arhitektuurse lahenduse ning sisearhitektuuri tegelikult vendade Stööride ÖÖ-ÖÖ Arhitektid. Maja arhitektid on Lembit-Kaur Stöör ja Ülo-Tarmo Stöör; sisearhitektid Mari-Liis Süld ning Riin Luuk.
Väliala on väga paeluv, olles nii ärgas kui ka traditsiooniline ehk just selline, mida üks uudishimulik külaline tahta võiks.
Omaette vaatamisväärsus on arhailisena mõjuv heledale liimpuidule vastanduv tumedate korkseintega keskne näitusesaal. Ülo-Tarmo Stöör selgitab, et korgi valik tuli sisearhitektidelt esiti akustilistel kaalutlustel ning ekspositsiooni tegijate algsest soovist tekitada ekspositsioonile tume taust.
Väljapanekul tutvustatakse mitte ainult Palamuse hariduselu, vaid üldse luterlikke kihelkonnakoole. Suurima saali giidiks on mõtteliselt Joosep Toots, kes Lutsu raamatu kaudu koolielu kiigata aitab. Lisaks on omaette filmisaal, kus näidatakse ajaloolisi kaadreid Oskar Lutsust ja «Kevade» filmimisest.
«Kõrgesse näituseruumi lõime tumeda neutraalse tausta, ekspositsioon ise selles peaks edukalt püüdma nooremat külastajat (käib ju siin palju koolilapsi), selle sisu on interaktiivne, lõbus ja kaasahaarav,» selgitavad sisearhitektid Mari-Liis Süld ja Riin Luuk. «Töötajate ruumides oli meie jaoks oluline säilitada maksimaalselt kõrgus, avarus, valgus ja kaunid vaated – nii väljapoole kui ka majas sees. Seepärast on seal üldkujundus hele ja läbipaistev, ainus tugev aktsent on rahvariidemustriline eritellimusel tehtud vaip.» Erilahendustest tõstavad nad esile rahvariidemustrilist vaipa, humoorikaid «Kevade»-teemaliste sisselõigetega WC-uksi, lette. Enamik erimööblist on tehtud vineerist, sest meeskonna ideeks oli puitmaja arhitektuuri kandumine ka siselahendusse.
Vana koolimaja on tänu uutele võimalustele väsinud fotodest vabanenud ja sellest on tehtud stiilipuhas või õieti historitsismile omaselt neostiilidest kobrutav kihelkonnakool. Peale klassiruumi on ka teistes tubades nüüd vana mööbli ja esemete abil paremini näha enam kui saja aasta tagust elustiili. Pakkuma on hakatud ka rohkem ajastuteemalisi programme ja teemapäevi, mis on ju vägagi moes. Tõeliselt õnnestunud on ka katusealune paindlik ja nett ekspositsiooniruum, mida saab kasutada ajutiste näituste eksponeerimiseks, seminaride, loengute, koosviibimiste pidamiseks.
Minu jaoks küll võõrastel, ent üllatavalt meeldiva käekirjaga sisearhitektidel jagub tööd nüüdki: Mari-Liis Süld ongi koostöös ÖÖ Arhitektidega rohkem eramute lainel ja Riin Luuk lõpetamas koostöös ROK-Projektiga Saku vallamaja projekti.
Aga need, kes soovivad elamuslikku ekskurssi Eesti koolihariduse köögipoolele, aga ihkavad ka kirjanduse ja filmi algallikaid vaadata, peaks tõesti Palamuse uue kuue kaemise plaani võtma.
