«Valgusti vorm tekkis sellest, et soovisin luua pallide kobara, mis justkui hõljuks. Jõudsingi lahenduseni, kus peenest traadist rõngad toetavad peenikese kaabli otsas rippuvaid klaaskuule, ja tulemuseks on õhuline valgusti. Inflore pluss on veel see, et üsna suur lühter mahub õhukesse pakendisse ja kaalub vähem kui kaks kilo,» ütleb Vellama.
Inflore on oma disainilt universaalne ja sobib paljudesse interjööridesse, kuid Vellama jaoks on olulisem mitte luua üksnes ilusat teost, vaid lahendada ka mõni valgustehniline probleem. «Valgusti disainil on mitu dimensiooni. See ei ole ainult vormidisain, vaid ka emotsiooniobjekt. See peab looma meeleolu ja olema ilus, kui tuled põlevad, ja ka siis, kui ei põle. Näiteks lühter Bonafide on suur ja moduleeritav, aga kogu ilu tuleneb sellest, et see on ülespoole pööratud ja valgus tuleb läbi peegelduse, mistõttu ruumi alaosasse väga palju valgust ei jõua. Infore valgusviljakus on väga suur, ilma et see oleks pimestav. Samuti on ette tulnud, et soovitakse koju lühtrit, kuid madala lae tõttu ei mahu see ära. Klassikalisel lühtril on riputus osa selle ilust, kuid Inflore vorm ja kompositsioon on tehtud hoopis teisel printsiibil, mis võimaldab ka lühemat riputust kasutada,» ütleb Vellama.
Disaineri sõnul on kõige maagilisem hetk see, kui on lisatud viimane komponent ja on aeg tuled põlema panna. Kui sageli tuleb õige lahenduse leidmiseks teha mitu prototüüpi, siis Inflore vorm oli õige juba esimesel katsel. «Tavaliselt on vaja ikka mitu katset teha, kuid samas peab jälgima, et ei läheks üledisainimiseks. Jouko Järvisalu on öelnud, et teos on kõige parem vahetult enne valmis saamist. Liigselt viimistledes läheb juba midagi kaduma. Kui projekteerimisel arvasin, et kaablid vajuvad sirgeks, siis prototüübil selgus, et klaasid ja traatrõngas kokku on nii kerged, et kaablid jäid loomulikus olekus veidi laineliseks, aga see lisabki karakterit,» ütleb Vellama.
