Laura Linsi ja Roland Reemaa: koos tööd tehes tulebki välja koostöö
Tiina Kolk
17.04.2019
Composite Countryside, 2016, kaastöö XV Veneetsia arhitektuuribiennaali Balti paviljonile, Palasport Arsenale, Veneetsia, Itaalia. | Johan Tali

Andekas ja toimekas tandem pälvis tänavu üheksandat korda välja antava Eesti Arhitektide Liidu noore arhitekti preemia ehk NAP 2019.

Nagu nende portfooliost nähtub, olid nii Laura Linsi kui ka Roland Reemaa gümnasistidena ühe õppeaasta vahetus­õpilased Šveitsis. Nad alustasid Eesti Kunstiakadeemia (EKA) arhitektuuri­teaduskonnas, kuid magistrikraadi kaitsesid Hollandis Delfti Tehnikaülikolis, ­Laura lausa cum laude. Nad on praktiseerinud mainekates arhitektuuribüroodes ja ühiselt õpetanud EKAs üliõpilasi, teinud ­põnevaid näituseprojekte ning kavandanud hooneid.

 

Millal teie koostöö algas?
 

Roland Reemaa (edaspidi RR): EKAs õppides. Kuigi tundsime teineteist varem, hakkasid arhitektuuriteaduskonnas tekkima ühised huvid ja ideed. Juba ülikooli ajal võtsime osa arhitektuurivõistlustest ja saime nii auhinnatud kui ka äramärgitud kohti. Tagantjärele mõeldes on üpris huvitav, kuidas meie alles täiesti toored ideed võistlesid kogenud ­büroode omadega. Esimese tõuke end büroona esindada saime 2016. aastal, kui meid kutsuti kaasa lööma 15. ­Veneetsia arhitektuuribiennaali Balti ­paviljoni ­näitusel. ­Otsustasime büroo nimeks panna ­Rloaluarnad – mis koosneb minu ja ­Laura üksteise järel ära vahetatud eesnime tähtedest. Oleme isekeskis peaaegu kümme aastat mõtteid mõlgutanud ja projekte kavandanud.

Laura Linsi (edaspidi LL): Veedame palju aega koos. Kui arhitektuurikool nõudis üha rohkem meie tähelepanu ja meie huvi arhitektuuri vastu aina kasvas, siis paratamatult ei jäänud teisteks tegevusteks aega. Arhitektuur on meedium, mille kaudu maailmaga suhestume.

Meile meeldib koos asju teha. Traditsioonilises büroos, mille töökorraldus mulle samuti väga meeldib, ei ole alati kohta avatud lõpptulemusega projektidele. Rolandiga koos otsime kogu aeg võimalusi uurida kõike, mida iga päev kogeme, ja selle kõige seost ruumiga. Et selle pinnalt midagi uut luua.

 

Kuidas te teineteise ideesähvatuste lainele häälestute? 

 

RR: Kuna ideid on palju, oleme harjunud läbi katsetama ka erinevaid stsenaariume. See tähendab, et laename neid pidevalt teineteiselt ja autorlus muutub kiiresti ühiseks. Veel enam, töötame väga palju referentsidega – teiste näidetega nii arhitektuuri- kui ka kunstimaailmast. Me ei pelga kopeerimist. Kopeerimine on teinekord isegi ausam viis ideedega töötada, eriti projekti alguses, sest see pakub kiirelt võimalusi ruumilisi tundeid läbi testida isegi väga ­detailselt ja ­autorlus kaob veel enamgi.

EKAs õppides oli näidetega töötamine põlu all. Arhitekt pidi ikkagi olema täiesti uute ideede looja. Tudengile oli selline ülesanne aga keeruline, kui mitte võimatu, sest teadmised-oskused sellest, kuidas ajalugu, kultuur, kohalik poliitika või kliima on mõjutanud arhitektide tööd, olid siiski piiratud ning need uued ideed kukkusid ikka välja nagu paljud juba varem tehtud. Selle asemel oleks mõistlik vanu ideid hoopis tundma õppida, esile tuua ja teistega koos arutada. Pean aga oluliseks, et mingist hetkest muutub enda projekt pretsedendiks ja hakkab omapäi arenema selles ajas ja kohas, kus me praegu töötame.

LL: Mulle tundub, et sähvatame ­pigem harva. Kogume taustainfot, räägime omavahel, joonistame erinevaid ideid läbi. Kõik projektid on ühistöö nägu. See on nii, kui töötame kahekesi, aga ­samamoodi oli ka siis, kui töötasime koos Tadeáš Říhaga Veneetsia biennaali väljapaneku kallal. Koos tööd tehes tulebki välja koostöö. Siiani ei ole see keeruline olnud.

RR: Näiteks otsustasime ­Veneetsia ­arhitektuuribiennali võistlusest osa võtta vaid siis, kui keegi kolmas meiega ­algusest peale ühineb. Tadeáš, kes on pärit Tšehhist, oskas küsida meilt selliseid küsimusi, mida peame muidu täiesti enesest­­mõistetavaks. Sellise rahvusvahelise ürituse planeerimisel oli see lausa hädavajalik.

LL: Arhitektuur ei ole kunagi lõpuni objektiivne, kuid ruumilisi probleeme objektiivselt «lahendades», enda töö loomingulisust mitte tunnistades võib tulemus olla «tasapaks». Oleme rohkem seda meelt, et tähelepanu ja muudki ressursid, ka materiaalsed, tuleb suunata hästi valitud hetkedesse, aga ülejäänu nende ümber peab lihtsalt, kuid korralikult teostama.

«Nõrga monumendi» puhul puudub selge alge. Üks neist on kindlasti ­Rolandi kinnisidee Leonhard ­Lapini «Eeslitall» valmis ehitada, teine on Tadeáši ülikooli ajal kirjutatud essee «Weak ­Architecture», kolmas minu töö ­Londonis, mis suures osas keskendub avaliku ruumi projektidele jne. Need kõik jooksevad võrgustikuna kokku. Mingis soodsas olukorras mõnda punkti stimuleerides hakkab see võrgustik muutuma ja kasvama. «Nõrk monument» ei saanud meie jaoks biennaaliga läbi, kuid biennaal andis meile põhjuse ja väljundi töötada teemadega, mis on meie ühis­huvi ja meie meelest olulised. See oli projekti intensiivne periood. Nüüd on rahulikum aeg, aga hoiame silmad lahti, et leida võimalusi sellega edasi töötamiseks.
 

Milliseid (arhitektuuri)väljaandeid, portaale jms teie loete-hindate?
 

RR: Ma ei ole väga järjepidev ühe väljaande jälgija, eelkõige paneb kõige viljakamalt fantaasia lendama just risti-rästi töötamine eri meediumitega – kirjandus, film, arhiivimaterjalid, detailide ajakirjad.

LL: Peamised allikad, millel kätt pulsil hoiame, on hoopis loengusarjad. Käime kuulamas nii üksikute arhitektide ­presentatsioone kui ka laiemaid arhitektuurseid-ühiskondlikke arutelusid. Näiteks hiljuti väisasime Inglise arhitekti Sam Jacobsi arhitektuursete joonistuste esitlust. Parim osa sellest algas siis, kui üks vanaproua hakkas Jacobsi terminoloogiat vaidlustama. Keegi väikeses galeriis viibinud 25 inimesest ei jäänud ükskõikseks. Pole midagi paremat intelligentsest elavast diskussioonist!

Aga mõnikord on põnev jälgida ka Facebooki. Jarmo Kauge ja Carl-Dag ­Lige hoolivad laiemalt arhitektuurist ja hoiavad silma peal linnapildis toimuvatel või toimuma hakkavatel muutustel ning jagavad teavet oma Facebooki seinal – ja nii-moodi provotseerivad inimesi aruteludele.

RR: Eesti Arhitektuurimuuseumi ­Instagram on samuti väga põnev!

LL: Huvitavatest portaalidest võib kindlasti välja tuua arhitektuuri laiemasse ühiskondlikku pilti asetava Failed Architecture’i. Paberkandjal ajakirjadest eelistan El Croquis’d, milles esitletakse arhitektide loomingut jooniste kaudu.

Aga kõige olulisem referentsmaterjal on meile ikkagi raamatud. Eriti magistrantuuris olles soetasime endale n-ö baas­raamatukogu, kuhu kuuluvad õppejõudude ja teiste tudengite tutvustatud-soovitatud teosed. Sama põhimõtte järgi kasvatame kogu ka praegu. Näiteks gta Verlag annab välja Adam Caruso koostatud raamatusarja, mis keskendub suure mõjuga vähem tuntud arhitektidele, nagu Asnago Vender Milanos ja ­Ferdinand Pouillon Pariisis. Headel ja kõnetavalt koostatud teostel on suur mõju kogu meie sõpruskonnale, samuti meie reisisiht­kohtade valikule.

RR: Jutuajamised koos mõttekaaslaste ja õppejõududega on samuti väga olulised, nendes arutledes püüame teemadega süvitsi minna. Juhendaja roll on siin­kohal alati üks huvitavamaid väljakutseid, sest tudengitega tekib arutelusid ja uusi küsimusi. See paneb end hoidma kursis ideedega, mis on praegu õhus, ning käsib avastada vanu, lugemata jäänud või taaslugemist väärivaid tekste.
 

Kes on arhitektidest, arhitektide ­rühmitustest, arhitektuuribüroodest teile eeskujuks?

LL: Delftis õppides algas Belgia väike­firmade kõrgaeg ja see kõnetas mind ­väga, sest minu jaoks on nende töötingimustes palju sarnast Eestiga. Paljud ­Belgia ­bürood, nagu näiteks de Vylder Vinck Taillieau, Bovenbouw, ­NOAarchitecten, Office KGDVS, suutsid väikeses mahus ja vähesuses töötamise enda ­kasuks pöörata ning panna aluse omanäolisele, ­väga põnevale arhitektuuripraktikale. Samuti on suureks eeskujuks läbi ­aegade ­tegutsenud erinevad arhitektid, kes kasutavad oma erialaseid ­oskusi maailma laiemaks mõtestamiseks: ­Allison ja Peter ­Smithsoni, 6a architectsi tegevus ning näiteks Raul Vaiksoo.

RR: Olen täheldanud, et need bürood, kes algul olid eeskujudeks, on mingil hetkel muutunud reaalseteks mõjutajateks. Näiteks õpetasid meid Delftis de ­Vylder Vinck Tailleau ja Boenbouw’ büroode partnerid, Tadeáš töötab ise ­Londonis büroos 6a. Tahes-tahtmata hakkavad ideed ja mõttekaaslased kattuma.
 

Millised majad ja linnad teile ­meeldivad?

RR: Olen olnud tihedalt seotud ­Chicago linnaga USAs. Aasta pärast enda lõputöö kaitsmist Delftist kutsuti minu endine juhendaja uut stuudiot üles ehitama. See oli väga põnev periood, kuna meeles olid värsked tudengimälestused ja sellest arenenud uued ideed. Niisiis olin kolmel korral külalisõppejõu rollis Delfti Tehnika­ülikooli arhitektuurimagistrantidele. Mul oli tihe side osakonna juhataja Kees Kaaniga, kelle käe all õppisin tundma väga palju linnaehitusest ja sellega seotud inimestest ning töötasime välja erinevaid meetodeid, kuidas üht nii suurt linna analüüsida. Iga semestri jooksul elasidki tudengid kolm kuud Chicago linnas. Uurisime väga põhjalikult linna kujunemislugu ja selle mõjutusi tänapäeva linnaplaneerimises nii Chicagos, ­Ameerika Ühendriikides kui ka mujal maailmas. Chicago arenes tohutu kiirusega tänu erakapitali võimule, neoliberaalsele ja altkäemaksule altile poliitikale, samas kujunes sellest omas ajas moodsaim linn tänu uutele materjalidele, erakorralisele elanikkonna ja majanduse kasvule, efektiivsele linnaplaneerimisele ja sealhulgas kurikuulsatele gangsteritele ning kuritegudele. Stuudio eesmärk oligi töötada teemadega, mis traditsiooniliselt projekteerimises ei pruugi olla huvipakkuvad või meeltmööda, kuid mis toovad esile rikkalike seoseid arhitektuuriloomega. Minu jaoks on Chicago väga oluline – õppisin seal tundma moodsa linna «sõnavara».

 

Töötate praegu Londonis erinevates büroodes, aga teil on ka ühine arhitektuuribüroo ja olete ühteaegu EKAs õppe­jõud. 

LL: Enne Londonisse kolimist elasime Rotterdamis, kus meie tutvusring­konda kuulusid maailma eri otstest pärit inimesed ja ülikooli lõppedes jäi osa meist kohale, aga suur osa jagunes laiali uute linnade ning riikide vahel. Tänu rongiliiklusele ja odavale lennuliiklusele jäid kõik siiski lähedaseks ning uude linna kolimine ei tundunud üldse nii pikk samm.

Holland on meile kodune siiani, kuid siiski pidime otsustama, kas seal põhjalikult sisse elada, keel ära õppida jms, või edasi minna. London kui metropol tõmbas meid siis ja tõmbab ka praegu. Rahvast on palju ja suur osa elanikest on sinna kui mitte mujalt riikidest, siis teistest linnadest sisse rännanud. Me kõik koos vormimegi Londonit ja eks London muidugi vormib meid inimestena ka.

Londonisse saabudes oli meil paar head sõpra ees, üks neist Tadeáš, kellega koos Eesti paviljoni kureerisime. Nii et elu algas kohe täiskäigul pihta. Töö kõrvalt käime päris palju näitustel ja loengutel, aga minu lemmikuiks on nädalavahetusel toimuvad jalutuskäigud. Mõnikord uitame kahekesi, mõnikord kureerib keegi meie sõprusringkonnast retke ja siis kulgeme kambakesi. Reeglina liigume ­läbi mõne piirkonna, lähtudes kindlatest projektidest, mis kellelegi meist ­silma on jäänud – mõni mõnus tänav või ilus park, õdus pubi. Lõpuks on kõige ­olulisemad ikkagi sõpradega jalutuskäikudel ­peetavad vestlused ja mõttevahetused. Meie elu siin on väga arhitektuurikeskne.

RR: Suhtumine sellesse, et töötame ­samal ajal nii enda büroos kui ka teises büroos, on üpris palju muutunud. Eelkõige otsitakse tegusaid inimesi ja tullakse neile vastu, muutes graafikuid. Näiteks eelmisel aastal olime täiskohaga ­Eestis, kuid naasime ­Londonisse samadesse ­büroodesse. Laura tegeleb palju avaliku ruumi planeerimise ja kortermajadega, mina väga detailselt renoveerimis­projektidega ja väikeste avalike hoonetega. Praegu tundub niimoodi töötamine väga viljakas ja pakub selgepiirilisi projekte – näiteks tegeleda samal ajal 1 : 1 skaalas detailide joonestamisega ja uurida linnaplaneerimise ajalugu. Ideaalis poleks vahet, kus projekti teha – kas ­Londonis või ­Heimtalis. Üks välja­kutsuvamaid takistusi ­Eestiga seoses on logistika. Oleme ikkagi üsna ­Euroopa ­servas ja ühendused on piiratud, kuid selles on ka ääremaa võlu ja teinekord ­eeliski.

LL: Meie bürood on olnud väga toetavad. Me võtame neis töötamist tõsiselt. Tegu on ju väga eripäraste oskustega firmadega, kellel on laual hulk põnevaid projekte. Kui töötaksime ainult isekeskis, puuduks meil ligipääs praegu saadavatele kogemustele. Osalen ulatuslikus, suurt hulka eri osapooli hõlmavas avaliku sektori projektis. Selleks, et kõigi tahtmistega arvestada, on välja töötatud strateegiaid, kuid ikka on vaja leida ka uusi lahendusi. Londoni ehitus-poliitiline maastik on tohutult huvitav. Ma õpin siin väga palju.
 

Millised ühisprojektid teil oma büroos käsil on?

LL: 23. märtsil avati Londonis Belgia kollektiivi Veldwerki kureeritud näitus «Alternative Histories», kus osaleb 80 Euroopa arhitektuurikollektiivi ühe maketiga. Projekt sündis koostöös Drawing Matteri arhiiviga, mis on spetsialiseerunud arhitektuurijoonistele. Igale arhitektile määrati üks ajalooline joonis(tus) ja paluti selle põhjal makett ehitada. Osaleme ka näituse raames toimuval sümpoosiumil, mille teema on ajaloo roll nüüdisaegses arhitektuuri­praksises.

Ühtlasi õpetame jätkuvalt Eesti ­Kunstiakadeemia sisearhitektuuri osakonnas. Pärast üsna pikka aega on väga põnev taas olla seotud Eestiga.

RR: Käsil on jätkuvalt eripalgelisi, traditsioonilise arhitektuuri piire kompavaid projekte. Oleme seotud ka Eesti Kunstimuuseumi suvel avatava näitusega ja seetõttu on mul laual hoopis tekstid vabamüürluse ja arhitektuuri seostest 18. ja 19. sajandil. Samuti on «Nõrga monumendi» mõtted meiega kaasas igal pool, kuhu läheme, ning huvi selle vastu leidub nii Londonis kui ka mujal.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid