Ellu äratatud metsavahitalu Lääne-Virumaal

Silvia Pärmann
Diivan
01.06.2015
Valge uks on heaks taustaks värviliste riiete eksponeerimiseks, mis toa muude värvidega harmoneeruvad. | Terje Ugandi

Vana metsavahitalu Lääne-Virumaal pole tihnikust sisse piiratud, see seisab metsa ja mere piiril, olles avatud tuultele ja valgusele. Neljaliikmeline perekond, kes iga päev töö ja kooli tõttu Rakveres elab, kutsus vanasse majja avarust ja funktsionaalsust juurde tooma sisearhitekti Liis Tarbe.

 

1928. aastal ehitatud vana metsavahimaja praegused omanikud, eestlanna ja tema ameeriklasest abikaasa, unistasid majast juba ammu enne selle omanikeks saamist. See on pika ajaloo ja hea tundega maja, mis asub nii metsa sees kui ka mere ääres, pole linnast liiga kaugel ning on samas ikkagi keset vaikust ja rahu. Ainus asi, mida mõnda aega seal sees elanud perekond pidi tunnistama – see polnud just kõige mugavama planeeringuga ja ehkki kogu pere lemmikkoht, polnud see üldse ka nende pere nägu.

Külalislahke ja väikelinna pereema stereotüübist kaugel olev perenaine on täiesti juhuslikult hobikokk, kes pealtnäha mängleva kergusega planeerib ja valmistab sõpradele imelisi õhtusööke – mis tähendab, et ta vajas korralikku kööki ja pikka lauda, mille taha kõik sõbrad õhtuti koguneda võiks. Sellele polnud kohta. Esimesel korrusel oli liiga palju väikeseid tube, samas polnud kusagil jällegi piisavalt magamistube. Nad tahtsid oma asju, oma värve, oma ruumi.

Nii helistasid nad Liis Tarbele, kes oli perele linnakodu juba loonud, ja hakkasid oma unistuste suvemaja ehitama. Kuna linnakodu on modernne, oli selge, et kõigi sinna mittesobivate ideede elluviimiseks peab maakodu olema romantilisem, pastelsem, andma oma koha vanadele asjadele, isegi mõistlikule kogusele pitsidele ja satsidele.

Tõepoolest tuli maja hakata tegelikult ehitama. Ehkki maja ümber jalutades ei või seda aimata, on valgusküllane veranda värske lisandus, sest mitte mingit muud kohta pikale söögilauale välja ei mõeldud. Tuulisel põhjarannikul pole isegi suveõhtud väljas varem veranda kohal olnud terrassil einestamiseks alati kõige mõnusamad, see maja on aga mõeldud aastaringselt pelgupaigaks, mitte vaid paaril palaval suvepäeval jahutuse otsimiseks.

Maja, kuhu ei ostetud ühtegi uut asja

Esimene korrus muutus seest veranda lisamise ja mõne seina mahavõtmisega tundmatuseni. Enne tervitasid majja sisse astujat väikesed hämarad ruumid, nüüd sai sellest üks suur avatud pind, mis end maja keskel asuvate pliidi ja ahju ümber lahti kerib, avades ümber massiivse korstnajala tiirutajale iga nurga tagant uue õdusa ala. Pere seatud reegel oli, et uusi asju ei osteta. Asi oli põhimõttes ning see ei välistanud sisearhitekti jooniste järgi mööbli tegemist ruumidesse.

Nii ongi näiteks söögilaua kohal rippuvate valgustite osad leitud kõik majast, olemas olnud lampide detaile on omavahel lihtsalt vahetatud ja kombineeritud ning selle tulemusena saadud valgustid üle värvitud. Pikk laud nende all on aga uus, sest midagi vana polnud kusagilt lihtsalt võtta. Täispikkuses lahti tõmmatuna on see 3,9 meetrit pikk.

Aknaalune pink-diivan on samuti valminud Liis Tarbe jooniste järgi ning peidab endas rohkem võimalusi, kui esmapilgul aimata võiks. Selle detaile ringi paigutades on võimalik luua pikk buffet-laud, et õhtusöögilaud poleks lookas erinevate vaagnate all ning et sööjad saaksid tõelise mereäärse restorani tunde. Toolid laua taga on siiski vanad ja harjunud tunnist tundi, aastast aastasse kedagi endal süles hoidma – need on pärit vana koolimööbli hulgast, osaliselt uue riidega kaetud ja muidu korrastatud.

Sellise söögilaua omanikule jäi loomulikult väikeseks olemasolev köök ning ka uut planeerides oli kohe selge, et vaid seinaääri mööda paigutatud moodulitega hakkama ei saada. Jalgadele tõstetud köögisaar, mille ühte jalga mööda on tööpinnani veetud ka elekter, mõjub vaatamata oma suurusele kergelt.

Midagi rohelist

Üks keerulisemaid ülesandeid oli suurest avatud ruumist terviku loomine, ühe ruumi tunde tekitamine kohas, kus oli alati olnud mitu erinäolist tuba. Lihtsad võtted, nagu uste ümber raamide kasutamine, ühesugused karniisi- ja sokliliistud, riiulitega ühe rütmi loomine ja kogu korrust läbiv roheline värv teevad selle töö suurepäraselt ära.

Roheline on perenaise lemmikvärv, mis linnakodusse absoluutselt ei sobinud, ning nüüd nägi ta võimalust ennast lõpuks välja elada. Ta tunnistab naerdes ka ise, et rohelise kasutamise suhtes tuleks teda kindlasti tagasi hoida. Ent lihtsalt värvidega tehti majas ära tegelikult veel päris palju tööd. Vanale massiivsele mööblile suvisema kerguse andmiseks värviti näiteks üks raske puhvetkapp ära.

Robustne Ameerika

Majale oma näo andmiseks leiti, et pere USA-poolt ja juuri ei tohiks maha vaikida lihtsalt selle pärast, et maja asub Eestis. Nii on juba esikus eksponeeritud USA päritolu robustsed tööülikonnad – ikkagi metsavahi maja ju − ning detaile ja vihjeid leiab kogu korruselt, rääkimata raamaturiiulitest. Teisel korrusel jätkub Ameerika-teema, lausa lipuvärvides ühes magamistoas. Laste magamistubade mööbel on samuti sisearhitekti enda projekteeritud.

Luksusliku lisandusena metsavahi tagasihoidlikku majja planeeriti teisele korrusele ka ruumikas aknaga vannituba. Duši all olles võib nautida vaateid samal ajal ise kellegi vaatevälja jäämata. Tehniliselt nõudis see luksus küll pisut nuputamist ning akent kaitseb vee eest lisaklaas.

See on mõnevõrra lihtsama interjööriga kui esimene korrus, põhjarannikulikumalt kargem ja heledam, rahulik privaatne korrus puhkamiseks ja omaette olemiseks. Ka külalistega, kes küll alati oodatud on, pole seal korrusel tihti võimalik kokku põrgata duši alt magamistuppa lipates, neile on suvisel ajal pakkuda magamiskohti talu vanades kõrvalhoonetes.

Sarnased artiklid